Kes peaks muretsema koondatute pärast?

Utreerides sotsioloogide uurimuste tulemusi: kui inimestel pole tööd, siis nad hakkavad rumaluste peale mõtlema ja rumalusi praegustel aegadel meie väike riik endale lubada ei saa. Seega - kelle mure on tegeleda koondatutega? Inimene ei ole nagu amortiseerunud auto, mille viid metallipressi alla ja sellega on asi lahendatud. Oluliseks muutub ümberõppe küsimus.

Koondatud töötaja näeb ümberõppe korraldamises vastutust tööandjal, tööandja riigil ning riik tööandjal. Kui veel aasta-poolteist tagasi ei olnud sotsiaalpartnerid ümberõppe korraldamisest sisuliselt huvitatud (valitses pigem tööjõupuudus), siis nüüd on teemal aktuaalsust.

Tööandjad võiksid lisaks outplacement'i programmidele (sisuliselt tasuta karjäärinõustamine tööandja kulul) edastada teineteisele infot vabaneva tööjõu kohta erialaliitude kaudu. Ümberõppe sisuks ei saa enam olla ainult CV’de koostamine, atraktiivsete kaaskirjade koostamine või ameerikalikus stiilis motivatsioonikoolitused, vaid spetsiifiliste ning tööturuvajadusi arvesse võtvate oskuste õpetamine. Miks mitte ei võiks selliste oskuste õpetamine toimuda peale kutseõppeasutuste ka mõnel puhul näiteks tööandjate juures? Tähtajalised töölepingud, osaajaga töötamine (nt sesoonsete tootmismahtude kasvu perioodil) jt ebatraditsioonilised töövormid annaksid selleks hea võimaluse. Krapsakamatel ümberõppijatel on võimalik vastava tööandja juurde põhikohaga tööle jääda ning tööandjatel võimalus seeläbi tööjõu kvaliteeti tõsta. Riigil oleks perspektiivis väga suur huvi sedasorti töötute ümberõpet toetada ning mõelda välja kompvekke, millega tööandjaid selles osas motiveerida. Vastasel korral ei ole meil järgmist kasvulainet kellegagi enam teostada – on kas mindud välismaale tööle või ollakse heitunud.

Näiteks Jarkko Tainio Varumeesteenindusest käis selle aasta aprillis välja idee, et ettevõttel, kes on sunnitud töötajaid koondama, võiks olla võimalik pakkuda töötajatele osaliselt koondamisraha asemel ümberõpet.

Regionaalset tööpuudust on võimalik osaliselt vähendada kaugtöökeskuste projektidega, mida erinevad mittetulundusorganisatsioonid (Eesti Kaugtöö Ühing, Arhipelaag jt) mõni aeg tagasi arendama hakkasid. Kaugtöö on töökorralduse vorm või töö tegemise viis, kus kasutatakse infotehnoloogiat, mis toimub töölepingu või töösuhte kontekstis ja kus tööd, mida võiks teha ka tööandja rajatistes, tehakse alaliselt teises kohas. Selliste projektide üheks eesmärgiks on vähendada geograafilisi piiranguid töövõtjate ja -andjate vahel. Heaks näiteks on kaugtöökeskus Emmastes Hiiumaal, mida täna kasutab näiteks Baltcomi kõnekeskus, kuhu ettevõte viis ca paarkümmend töökohta. Baltcom vastutas ka töötajate ümberõppe eest. Paraku sobib kaugtöö ainult teatud tüüpi tööde puhul.

Loomulikult on ümberõppe ja töötuse vähendamise küsimustel kergem diskuteerida, kui plaane reaalselt ellu viia. Karjääriekspert Tiina Saar väidab, et inimese karjääri kulgemises on alati teatud loogika ning nii on näiteks müügidirektoril keeruline minna hüpermarketisse tenindajaks samas, kui tootmissektoris lihttöötajate ümberprofileerimine on märksa lihtsam. Samas häid praktikaid turul juba on: meenutagem kasvõi Playtechi Akadeemiat või Õpipoisi projekti.