Psühhoos Eesti Pangas

Vikipeediast võib lugeda, et psühhoos on psüühikahäire, mille tunnuseks on häiritud tegelikkuse (objektiivse reaalsuse) tunnetus. Lugedes Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki intervjuud Postimehest, jääb mulje nagu Eesti Pangas oleks maad võtnud psühhoos.

Nagu arvata võite, on „Haapsalust suurde poliitikasse ja sealt keskpanga presidendiks sirgunud” Andres Lipstoki väidetel vähe sidet reaalsusega. Intervjuus pole sõnagi juttu majanduskriisist, sajast tuhandest töötust ega ammugi mitte sellest, et mida Eesti peaks tegema kriisist väljatulemiseks. Küll aga võib ütelda, et endine Haapsalu kommunist lausa sonib, kui lausub, et: „Eestis tegutsevad pangad on kõik väga hästi kapitaliseeritud ja hoiused, mis praegu pankades, on valuutakomitee raames kaitstud...“

IMF oma raportis Eesti kohta ei jaga Lipstoki vaateid. Kõigepealt, kaks Eesti suuremat panka on praeguseks elus ainult tänu Rootsi maksumaksja armulikkusele. Washingtoni ametnikud arusaadavalt muretsevad, et nende kahe panga käes on 68 protsenti kogu Eesti rahva hoiustest.

Lisptok peaks muretsema nende hoiuste pärast, sest valuutakomitee ei saa mitte kuidagi kaitsta hoiuseid pankade rumaluste eest – näiteks põldudele küprokkuutide rajamise finatseerimine. Kui ei, siis võib minna nagu praegu Lätis, kus üks Rootsi pankadest üritab praegu kümne protsendi kodulaenu „andeksandmise“ sildi all sisuliselt Läti riigi (maksumaksja) käest raha välja pressida. Kas Eesti Pank on seesugusteks rünnakuteks valmis?

Kui intervjueerija küsib, et „mis on praegu Eesti Panga presidendi ametis kõige tähtsam“?, siis vastab Lipstok, et „hinna ja finantsstabiilsuse hoidmine“. Arusaamatuks jääb aga, et miks siis Lipstok nende kõige tähtsamate asjadega ei tegele ja kunagi mingeid tulemusi pole saavutanud? Meenutagem, et tema juhtimise all pole Eesti Pank veel kordagi täitnud Euroopa Keskpanga hinnastabiilsuse kriteeriumi – inflatsioon alla kahe protsendi. Pole siis ime, et Eesti on masu „juhtivate maade“ hulgas ja et mingit finantsstabiilsust pole kusagilt märgata.

Intervjuust jääb mulje, et Lipstok tegeleb hoopis oma allkirja imetlemisega Eesti paberrahadel. „Mis tunne see on, kui te 500kroonist käes hoiate ja sealt vaatab vastu Andres Lipstoki allkiri?" küsib intervjueerija lipitsevalt. Kui palju neid „märkimisväärse“ allkirjaga 500kroonised nüüd kuus „hakkama saamiseks“ vaja läkski?