Riigivõlakirjade raha kodanikuaktsiatesse

Reformierakonna mantra "Riik on halb peremees" võis olla teemakohane ajal, kui Siim Kallas oli Eesti Panga presidendiks, ent tänaseks on aeg üleminekuperiood lõppenuks tunnistada. Eestil tuleb hakata mängima koos "suurte poistega" ning rahvusvahelises liigas on ilma riigipoolse läbimõeldud investeeringute strateegiata raske läbi lüüa.

Riik saab oma heaperemehelikkust näidata juba sellega, et suudab riigivõlakirjadest saadava raha kasutamiseks suure idee otsimisest üldrahvaliku arutelu kujundada. Minu arusaama kohaselt võiksime 1/3 riigivõlakirjade emiteerimisest saadavast rahast kulutada oma maavarade väärindamise tööstuse edasiarendamiseks; 1/3 õpetajate ametikutse väärtustamiseks ning 1/3 kodanikuaktsiate programmi käivitamiseks.

Kodanikuaktsiate vajadus tuleneb sellest, et Eesti pensionisüsteemi kolmas sammas on kaunikesti vildakas. Riik peab omalt poolt tegema kõik selleks, et kodanikele investeerimisharjumusi juurde luua ja neid arendada. Parim viis selleks on kõigile soovijatele aktsiaid kinkida. Kodanikuaktsiate programm oleks avatud kõigile kodanikele, kes loovad endale investeerimiskonto ja läbivad põgusa virtuaalportfelli koolituse. Spekulatsioonide raskendamiseks tasub seejuures portfelli cash-outimisele seada ajalised piirangud.

Mis puudutab aga maavarade väärindamise tööstuse edasiarendamist, siis näiteks fosforiidi kaevandamine on Eesti jaoks nii emotsionaalne teema, et vaevalt rahvas soostub meie rahvusliku rikkuse majandamist kellegi eraasjaks tegema. Samas on fosforiidi kaevandamine ja väärindamine piisavalt mastaapsed, pikaajalised ja kasumlikud ettevõtmised, et nendega juba praegu tasapisi pihta hakata. Siinkohal saaks riigivõlakirju kasutada selleks, et luua riiklik väetisetööstus – RAS Eesti Väetis.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.