Mugavuseestlased

Seltskond istub pärast kuuma leili sauna eesruumis, õlu ees, ning vestleb. Istekohad on jagatud – kõigile on ruumi parajalt. Kuni keegi uksele koputab. Saunalistega soovib liituda ka teine seltskond. Ruumis viibijatel läheb kitsaks, sest üksteisele peab ligemale istuma. Kõigil on veidi ebamugav.

Niisamuti ei paku noor linnaliinibussis istet pensionärile. Kui tal ka poleks püsti seismise vastu midagi, pole tal tahtmist võõrast kõnetada ning küsida, kas ta istet soovib. Lihtsam on tuimalt aknast välja vaadata, teeseldes, et ei märka vanaprouat, nagu ta ei märka ka lapsevankriga bussist väljuvat naist.

Ebamugavustunde vältimiseks on lihtsam tänaval mööda kõndida lamavast mehest, endale väites, et küllap on joodik. Ehkki teda võis tabada ükskõik milline terviserike. Või sõita külavaheteel peatumata mööda haavatud koerast.

Ja isegi kui abivajaja suhtes pole vihaseid mõtteid, vaid valdav on kahjutunne, saab end lohutada, et ehk aitab keegi teine. Ega vastutulelikkus ja abistamine olegi kohustuslikud.

Armastus ei tule käsu peale

Kedagi pole võimalik sundida teist austama ja armastama, isegi mitte täiesti totalitaarses riigis. Ja see polegi eesmärk. Samuti pole võimalik määratleda, kuivõrd tingib pagulasvõõrastust eestlaste pika aja jooksul välja kujunenud kollektiivne alateadvus – on ju ka selle varjatud tänuväärne funktsioon hoida elus rahvuslus. Teine asi, kas see on praeguses pagulasküsimuses põhjendatud.

Küll torkab silma, et üks osa eestlastest elab ligipääsmatus mullis ning hoidub elus osalemast. Vastupidine käitumine tooks kaasa ebamugavustunde, mis tabab inimest niipea, kui olukord nõuab pingutust, näiteks mõtteviisi või käitumise muutmist ning tegutsemist.

Ainuüksi mõistmine nõuab suurt ponnistust. Eriti puhul, kui too teine on oluliselt teistsugune. Lihtsam on mitte mõista, süüdi mõista ning vihata. Sellele annaks justkui õigustust juurde eestlaslik negatiivsus, mis end aina juurde toodab – kui teised viha välja elavad, võin ka mina. Sotsiaalmeedia on tulvil sellisest vihast ja vastandumisest.

On harjutud väitma, et osa eestlasi tunneb võõramaalaste ees hirmu, ning see loob ettekujutuse, justkui oleks selliste eestlaste puhul tegu haavatava grupiga, keda peaks julgustama. Teisalt näevad nad, et neil on õigus haavata vihaga teisi ühiskonnaliikmeid ning õhutada sallimatust ja vaenu, seejuures jättes teemasse sisuliselt süüvimata.

Eesmärk ei peaks ega saakski ollagi kõige aktsepteerimine, mõistmine ning toetamine. Teisalt nõuab üha süvenev pagulaskriis ka eestlastelt aina teravamalt mugavustsoonist väljumist.