Säutsuv muusikaarmastaja

Siit vanalt Liivimaalt vaadates tundub, et Toomas Hendrik Ilves suutis esimese ametiajaga enam-vähem kõik riigimehelikult olulise ja vajaliku ära teha.

Edasi läks pigem rahulikult. Riigipea veetis aega vaikse melomaanina, lülitades pleieri välja vaid mõneks harvaks säutsuks muule maailmale, kergelt tänitavaks-tüdinud tooniks põgusates kodustes kõnedes ning selleks, et meelitada need, kes liiga palju arvama kippusid, jääkeldrisse rahunema. Kollastest eraelulistest virvendustest viisakas inimene ei räägi, aga eks needki lisasid lossielanikule inimlikku mõõdet. 

Ilvese teine ametiaeg ei läinud sugugi tühja, selle suurim teene oli selgelt näidata, et presidendi institutsioon pole Eestile absoluutselt hädavajalik. Seda arusaamatum oli järgnev erakondade mudamaadlus riigimaskoti koha täitmise nimel, unustati ära, et presidenti valitakse Eestile, mitte suvalisele parteile.

Õnneks läkski selle piinliku kummivenitamisega nii, nagu läks, ja presidendiks ei saanud ei puterdaja ega susserdaja, vaid üks tore naine Eiki Nestori telefoniraamatust K tähe alt. Kui Nestor sorinuks kontakte tagantpoolt alustades, oleks kandidaadiks võinud trehvata ka näiteks Maive Rute. Ehk läks õnneks, president peaks olema eelkõige mõtestaja, ja kui lugeda kas või Kersti Kaljulaidi artiklit „Konservatiivnegi mõtteviis võimaldab leiutada“ märtsikuisest Postimehest, siis see on selgelt vääriline presidendi kõne.

Äripäev küsis hinnangut presidendivalimiste tulemusele ja protsessile rohkem kui 350 arvamusliidrilt, juhilt ja omanikult. Samuti palusime kommenteerida lahkuva presidendi tööd. Pikemaid kommentaare avaldame arvamuslugudena, lühemad vormime täna ilmuvaks kokkuvõtlikuks looks.

Autor: Aapo Ilves