Eesti pöördumatu maksutõus

Äsja Lätis avaldatud majandusuuring, mille tellis uudisteagentuur LETA ning koostas uurimisfirma Oxford Research, on kõnekas. Selgus, et Läti elanikkonna vähenemise valguses pole riigi kodanikel maksutõusudest pääsu.

„Vaadates riigi demograafilist olukorda, saab selgeks, miks maksude tõus on vältimatu. Elanike, see tähendab praeguste ja tulevaste maksumaksjate arv väheneb. Samas riigi ülalpidamine, sealhulgas infrastruktuuri, teede, koolide, haiglate jms rahastamine, ei tohi väheneda proportsionaalselt elanikkonna vähenemisega, vaid peab kasvama, et kompenseerida inflatsiooni ja elanikkonna kasvavat nõudlust kvaliteetsete riigiteenuste vastu,“ märgivad uuringu „Läti ettevõtluse aasta ülevaade 2016“ autorid. Just seepärast peaks tulevikus iga elaniku maksukoormus kasvama, samas kui see kasv ise pärsib huvi nii Lätis äri ajada kui ka elada, leiavad uuringu autorid ning kutsuvad üles lahendama eelkõige demograafilisi probleeme.

Kõlab tuttavalt?

Tänavu langes Eesti Haigekassa ootamatult 33 miljoni eurosesse puudujääki ning samal ajal otsustas valitsus langetada sotsiaalmaksu. Tõsi, eelarve võib nominaalselt olla tasakaalus, kuid pikemas plaanis söövad selle ära nii hinnatõus kui ka haiguste kasv seoses nõudluse kasvuga. Ehk siis lihtsamalt öeldes jääb inimesi, kes maksu tasuvad, vähemaks. Samas neid, kes raviteenust vajavad, tuleb aina juurde. Selle ilmekas tõestus on ka plaan tõsta pensioniiga 70. eluaastale. Teisisõnu, ei piisa ka sellest, kui me saame jõukamaks, sest üks maksumaksja peab hakkama hoolt kandma aina enamate kaaskodanike eest.

Murdepunkt peaks saabuma kümne aasta pärast ehk aastal 2026, näitavad sotsiaalministeeriumi arvutused. Just selle ajani püsib vanaduspensionäride arv suhteliselt stabiilne, 300 000 piirimail. Samas ei tasu tähelepanuta jätta, et viimase kümne aasta jooksul on üle 57% tõusnud töövõimetuspensionäride arv ning kompab 100 000 eestimaalase piiri.

Selles olukorras on üllatav, et puudujääki eelarves toidab ohtudele vaatamata valitsuse jätkuv ja järjepidev poliitika nihutada Eestit hoolekanderiigi suunas. Piisab, kui vaadata, mis on toimunud riigieelarves viimase viie aasta jooksul. Kui 2012. aastal olid Praxise arvutusel riigieelarvekulud majandusele 1 miljard ning sotsiaalkaitsele ja tervishoiule üle 3 miljardi euro, siis tänavu on vastavad numbrid 1 miljard (!) ning 4,2 miljardit eurot. Seejuures on ligi 50% kasvanud just sotsiaalkaitse kulud. Selline kahanemine pole ühestki otsast vaadates kestlik.

Vältimatu maksutõus

Häid lahendusi maksumaksjate arvu hoidmiseks, rääkimata tõstmisest, napib ning nii on maksude tõus järgmise kümne aasta jooksul vältimatu ka Eestis. Äraspidiselt ja osaliselt on see juba käivitunud, kui valitsuskoalitsiooni vähetõhusatele, ebaolulistele või suisa kahjulikele poliitilistele otsustele (nt üürimajad, madalapalgaliste tagasimaksed) otsitakse katet näiteks aktsiisitõusuga või maksusoodustuste (mahaarvatav kulu) vähendamisega.

Ettepanekuid sisulisteks muutusteks on tehtud mitu. Meenub kas või pankur Indrek Neivelti kaks aastat tagasi välja käidud viis ettepanekut, millest üks, põlevkivi maksustamine, on praeguseks sügava kriisi tõukel ka ellu viidud. Ühtlasi on see ilmekas näide, et paraku on poliitikutel kiusatus teha lihtsaid ja meelepäraseid otsuseid ning lükata rasked, aga sisulised ning edasiviivad otsused edasi. Hetkele, kui king pigistab ja põhjustab talumatut valu. Seni kõlagu peenhäälestus.