Jah, Trump on diilimees. Kuid see ei pruugi ainult halba tähendada. Ta otsib kasu. Aga nagu ettevõtluses, nii ka poliitikas võib olla nii, et kasusaajad ongi mõlemad osapooled.
Selles kuulsas New York Timesi intervjuus suvel, mis siin Eestiski kaose tekitas, oli ju lõik: Küsides Venemaa ähvardava tegevuse kohta, mis on närviliseks teinud väiksed Balti riigid, NATOga viimati ühinenud liikmed, ütles Trump, et kui Venemaa neid ründab, otsustab ta, kas tuleb appi, alles pärast üle vaatamist, kas nad „on täitnud oma kohused meie ees.“ „Kui nad on täitnud, siis jah,“ lausus Trump.
Ehk ta ütles seda, mida juba viimased aastad on räägitud, et suurendage ka teised oma kaitse-eelarve nõutud piirile. Me olime ju isegi kuni viimase ajani kriitilised Läti ja Leedu suhtes, kes sisuliselt vilistasid NATOga liitumisel kokku lepitud investeerimiskohustusele.
Kaitsevaldkonnas on Trump üsna radikaalne, soovitades näiteks Jaapanile ja Lõuna-Koreale tuumarelva. Mis polegi vast ainult halb jällegi. Trump on Venemaale kangem vastane kui demokraadid, eriti arvestades nõrka Barack Obamat, kelle ebaõnnestunud punase joone ütlus Süüria kohta, mida ta ei järginud, ongi suuresti praeguste probleemide allikas. Kuni ehk viimase ajani oli Obama ka Venemaaga väga leebe.
Ehk – nagu pole ettevõtjatel mõtet ülemäära karta uut valitsust Eestis, et ta kogu asja tuksi keerab, ei pruugi ka Trump olla uus Lehman. Valijal on alati õigus, ärme seda unusta. USA valijal on õigus selline mees valida.
Kui USA majandus on tugev, on kõik OK ka siinse regiooni jaoks. Vabariiklased üldiselt jagavad seda majanduse asja demokraatidest veidi paremini.