Suhkur ei ole inimõigus

Maks on halb, sest sellega tahetakse täita riigieelarvet? Jah, selleks makse välja mõeldaksegi, et raha koguda. Kui on märke, mis näitavad, et sellega võib kaasneda positiivne mõju ühiskonnale laiemalt, siis pole mingisugust loogilist põhjust maksule vastu seista. Vastaste väide, et karastusjoogid moodustavad suhkrutarbimisest ainult väikese protsendi, pole mingi argument. Kuskilt tuleb ju alustada.

Ettevõtjal on ka vastutus

Jah, joogitootjate elu läheb jälle raskemaks. Küll kiusatakse neid alkoholiaktsiisiga, nüüd suhkrumaksuga. Karastusjookide tootjad ütlevad, et tegelevad pidevalt jookides suhkrukoguse vähendamisega. Samamoodi nagu alkoholitootjad rääkisid mõni aasta tagasi, kuidas nad on tegelenud kangemate (ja väiksema aktsiisimääraga) õllede vähendamisega. Tore! Aga kui mingeid positiivseid muutusi pole aastate jooksul märgata, vaid rasvunute hulk aina kasvab, siis on ilmselgelt vähe kasu senistest tegevustest. Taas pean rääkima vastutustundlikust ettevõtlusest – kõike ei saa rahas mõõta, tuleks vaadata suuremat pilti ja mõelda, kuidas mina ettevõtjana saan anda oma panuse, et inimeste elu oleks parem ja ühiskond tervem. Nõrgemate – antud juhul näiteks laste või alkoholi puhul alkoholisõltlaste – arvel kasu teenimine on lihtsalt näotu.

Ainus kaalukas vastaste argument, millega tuleb nõustuda, on see, et maks üksi rahva tervist ei paranda. Sellega koos on vaja teavitustööd, selgitust, mida valge suhkur meiega teeb ja miks seda tuleks vähendada ning asendada tervislikemate suhkrute tarbimisega. Kui me tahame tervishoidu raha juurde ja et seda ei kuluks nii palju, tuleb ette võtta ka järgmised sammud, millega väheneks teistegi suhkrut täis magusate jookide ja söökide tarbimine.