Fiskaalse devalveerimise üks mõte on suurendada eksporti. Seega on see meede majanduse stimuleerimiseks olukorras, kus konkurentsivõime on kadunud. Praeguse majanduskasvu juures pole stimuleerimine hea mõte. Pealegi on meie jooksevkonto ülejäägis. Kasu oleks sellest meetmest pigem majanduskriisis.
Praeguses turusituatsioonis ilmselt fiskaalne devalveerimine (õnneks) ei tööta, sest tööjõu maksude langetus kandub palkadesse ega saa tootmist odavamaks muuta. Mõnes mõttes on see hea uudis: fiskaalsel devalveerimisel pole praegu stimuleerivat mõju ja ülekuumenemise pärast ei pea nii palju muretsema.
Kõrvalpõikena: midagi sarnast nägime ka aktsiisitõusu puhul; õlle hind tõusis rohkem kui pelgalt aktsiiside tõttu oleks pidanud. Ühe maksu või hinna tõus annab praeguses majandusolukorras, kui palgakasv on kiirenenud ja ettevõtjad kurdavad tööjõupuuduse üle teistele harudele tõuke ka oma hindu tõsta.
Fiskaalses devalveerimises ei saa muidugi süüdistada vaid praegust valitsust – ka eelmine valitsus plaanis langetada tööjõumakse ja tõsta tarbimismakse. Sotsiaalmaksu langetus oleks Eesti töölepingute traditsiooni arvestades toiminud ilmselt fiskaalse devalveerimise mõttes paremini.
Mis aga puudutab otseste maksude vähendamist ja kaudsete tõstmist, siis see on majandusteooriale tuginedes pikas plaanis hea nii või teisiti, mitte hea majandustsükli seisu mõttes. Kas alkoholi aktsiisi peab just nii kõrgele tõstma, on muidugi eraldi küsimus.
Allikas: Kaspar Oja FB postitus