Ma teile sünnitan

IRLile nagu valatud

Kõigepealt: Postimehes alanud iibepoliitikadebatt on ideoloogiliselt ja poliitiliselt laetud juba algusest peale. Sisuliselt kirjutasid Raul Eamets ja Kristjan Järvan valmis valimisprogrammi Isamaa ja Res Publica Liidule järgmisteks riigikogu valimisteks. „15 aastaga kõige lasterikkamaks riigiks Euroopas“ on ülima täpsusega IRLi juhi Helir-Valdor Seederi mõtteilma järgi õmmeldud valimisloosung. Sihiteadliku sõgedusega teist pensionisammast sakutanud Seeder ongi juba praeguse pensionisüsteemi asemel pakkunud paljunemissoovituse ning varem kuulutanud, et tõelised tulevikulahendused sünnivad magamistoas. Labase pealiskihi alt vaatab siit vastu äärmuslik paremkonservatiivsus, mida ei peaks häbenema nimetada tagurluseks.

Inimese käsitlemine puhtbioloogilise olendina paiskab meid tagasi aegade hämarusse, kus muutub olematus kõik see, mida me tänapäeva vabades (liberaalsetes) demokraatiates märgitseme inimväärikusena. Kui teha inimesest riigimasina mutrike, alandatakse ta puhtalt paljunemisvõimaliseks olendiks – liigiks, mille ainus mõte on püsimine. Küsimust, mis inimest siis veel loomast eristab, ei esita ei Eamets-Järvan ega Punab. Erinevusena tuleks siis ilmselt defineerida see, et loomariigis maksuraha ei koguta ja sigimise eest peale ei maksta.

Jah, muidugi, kedagi ei sunnita ja sünnitavad ikka need, kes tahavad (vt Marti Aavik). Ent riigi soovitud ja soositud poliitikatesse – eeldades, et Eametsa-Järvani ja Punabi ettepanekud neiks vormuvad – on teatav sund sisse kirjutatud juba riigi kui nähtuse olemuse ja toimimispõhimõtete poolest. Seda eitada tähendaks keeldumist riigi ja indiviidi suhte üle järele mõelda.

Mida teha, et naine tahaks sünnitada?

Kui eeldada, et lasterikkus saab rahvastikupoliitika prioriteediks, tuleb riigil selle prioriteedi põhjendamiseks hakata vahendama väärtusi, mis 21. sajandi Euroopas mõjuvad pehmelt öeldes kohatult. Selleks, et naine tahaks rohkem lapsi ilmale kanda, oleks nimelt kasulik võimaldada talle vähem kooliharidust – aga miks mitte seda teha, kui rohkem lapsi on kõige tähtsam asi meie riigis? Abortide keelamine on kindlasti soovitav – selle seadustamisega on EKRE juba jõuliselt algust teinud. Järgmise sammuna võib riigi seisukohalt mõistlikuks osutada näiteks rasestumisvahendite kättesaadavuse piiramine, näiteks nende kõrgem maksustamise kaudu.

Rahvastikupoliitika ei seisa eraldi teistest riigi eest seisvatest põhimõttelistest küsimustest. Nii tuleb küsida: kelle lapsed need on, kelle ilmalekandmise eest riik vanemaid võiks toetada? Kahe eestlase lapsed? Kas kaks siin elavat töörändajat, kelle laps sünnib siin, väärivad toetust? Kuidas on hallipassiomanike järeltulijaiga? Mis saab nendest, küll igapidi eesti soost maksumaksjatest, kelle ilmaletulekut on riik soovinud ja soodustanud, ent kes isikliku elu valikuid tehes siit lahkuvad ja otsustavad makse maksta mõnes teises riigis?

Kontekste, millesse see debatt ennast kas sihilikult või pahaaimamatult paigutab, on enamgi. Üks selliseid on tööturuolukorra ümber käiv arutelu, mille üks pool nõuab välistööjõu sissetoomise lihtsustamist ja teine, et need tulevased töötegijad oleksid tingimata ikka meie oma (eesti) lapsed (vt nt Avo-ReinTereping). Eamets-Järvan ja Punab asetavad end automaatselt sisserände vastaste poolele, kuigi nad ise vaevalt selle peale üldse mõtlesid.

Ja kuidas see kõlab, kui Euroopa suurima palgalõhega Eesti tahab saada kõige lasterikkamaks riigiks Euroopas? Eesti kui riik, kus naised, kes niigi saavad meestest hulga vähem palka, soovib, et naised jääksid lastega võimalikult kaua koju – et palgalõhe võiks veelgi kasvada? Või teeme Eesti riigiks, kus naised üldse tööl ei käigi?

Jakob Hurt mõistis juba sada viiskümmend aastat tagasi, et eestlastel pole määratud saada suureks arvult ning meie ainus võimalus siin ilmas on suureks saada vaimult. Ilmselt keeraks end tänaseid diskussioone jälgides hauas ringi mõni teinegi Eesti rahvuslik suurkuju.