Kui räägid, saad nõudekirja

Mõtlen Eesti Raudteed, kes saatis KMG Inseneriehitusele läinud nädala reede pärastlõunal nõudekirja. Sama päeva hommikul ilmus Äripäevas artikkel, mis kirjeldas, miks on KMG pettunud liiklusjuhtimishanke korraldamises ja kahtlustab kokkumängu soomlaste Miproga.

Artiklist jooksis läbi lause Eesti Raudtee juhatuse koosoleku protokollist. Sellega kinnitas Eesti Raudtee ligi kolm aastat tagasi, et võtab hankega tegelema hiljem Miprosse liikunud konsultandi Kimmo Örni.

Eesti Raudtee ärritus ning pani juristiga kokku nõudekirja, mille põhiline mõte on leida dokumendi lekitaja. Protokoll oli olnud ka kohtumaterjalide hulgas, kuid siis polnud selle päritolu Eesti Raudteed häirinud. Ja sama protokolli sisu, muide, polevat isegi tegelikkuseks saanud: Örn jäi lepinguta.

Seega on probleem info avalikkuse ette jõudmises. Kindlasti huvitab Eesti Raudteed, kas ja mida ajakirjanik näinud on, kuid siin tuleb mängu juba allikate kaitsmine. Olgu nad kes tahes.

Vabale ajakirjandusele on lekitajad, vilepuhujad väga tähtsad. Kui nende jagatud infos on tõde, siis see viib sageli selleni, et hämarad teod tulevad päevavalgele. Võib-olla peavad mõned inimesed magusast kohast loobuma, aga ühiskonna tervis on siiski pärast seda parem.

Vilepuhujate heidutamine

Dokumentide lekkimine ajab iga ettevõtte juhil harja punaseks, kuid seesama nõudekiri jättis hoopis heidutamise mulje: ärge suhelge meediaga, ärge rääkige mitte mingil juhul hankevaidlusest, lihtsalt neelake pettumus alla, muidu tuleb rahakotirauad avada või kohtusse minna. Eesti Raudtee ei olegi varjanud, et neile ei meeldi, kui ajakirjandus pikaleveninud ja tüütust konfliktist KMG-ga kirjutab.

Ilmselgelt olid ka KMG-l oma huvid mängus, kui vastati küsimustele tüli kohta. Kõnekas on hoopis, et Eesti Raudtee alustab nõiajahiga ärisaladuse lekitamise nime all, kui hankel kaotanud ettevõte suhtleb ajakirjandusega.

Või ennetab Eesti Raudtee hoopis muude dokumentide väljatulemist? Sest miks muidu kulutada juristi energiat ja maksumaksja raha nõudekirja koostamisele ning saatmisele? Või ongi Eesti Raudtee juhid sedavõrd kergesti solvuvad ja õrnakesed? On valmis rääkima positiivsest, aga mitte probleemidest?