Börsi-Jaani kiusatused

Parem õpi

Seesama hääl ütleb, et võta see raha, pane palgast juurdegi ja mine uuesti koolipinki, mine näiteks Kopenhaagenisse ja õpi juurde. See kasvatab Jaani hinda ja võimet edaspidi veelgi paremini teenida. 

Nii on meil lood siin Eestis. Päris kõva tööga oleme seal, kus oleme – heal järjel, aga ei Jaanil ega Eestil Mersut veel pole, on Škoda ning see sõidab tegelikult päris hästi. Merevaatega katusekorterit ka pole, aga oma korterid oleme suutnud juba üsna soojakindlaks teha.

Majandus kasvab mühinal. Praegu kasvab. Valisin börsivõrdluse seepärast, et Jaan ei pannud börsi kasvama. Ta isegi ei olnud kuigi osav börsikaupleja. Ta sai osa viimase aasta õnnemängu headest panustest. Eesti praegune kiire majanduskasv ei tulene sellest, et me oleksime midagi oluliselt juurde õppinud, teinud midagi unikaalset või loonud mingeid erilisi eeldusi kestlikuks kasvuks. Me oleme osa saanud sooja taganttuulega Euroopa majanduse üldisest konjunktuurist ja meie demograafiline olukord (töötajate puudus, mitte kasvanud oskused) on toonud kaasa kiire palgatõusu.

Buumi ajal tekib valitsejatel sama dilemma mis Jaanil – kas investeerida süllekukkunud maksuraha tulevikku tulu juurde teenimisse, püüdes sellega kindlustada pikaajalist arengut, või jagada see raha rahvale laiali. Kusjuures jagada saab nii pensionäridele viiesajaeuroseid rahatähti ühekordselt (mis on veel suhteliselt süütu tegevus) kui ka lubades ja võttes aastateks ette kulutusi, mida hiljem enam tagasi võtta ei saa.

Tulevikutulu teenimise võimekuse parandamiseks on peaaegu ainult üks põhimõtteline võimalus – parandada Eesti inimeste endi kvalifikatsiooni, ettevõtlikkust, teadmiste loomise- ja eriti teadmiste kasutamise võimekust ning avada oma ühiskonda parimale, mis maailmas on. Lisaks, investeerida seda eesmärki toetavasse taristusse. On ka teisi viise, aga need on kõik toetavad tegevused olulisemate kõrval.

Kaks suurt jama

Kui nüüd mõelda lubatud lahkest pensionitõusust, aga tegelikult ka kõigist muudest toredatest asjadest, mida valitsejad plaanivad inimeste heameele saamiseks valimiste eel jagada, siis see on sisuliselt laen tulevastelt põlvedelt enda võimul püsimise nimel.  Oleme Igor Rõtoviga (ÄP peadirektor) palju arutanud riigi laenukoormuse teemat. Igor kaitseb tuliselt väidet, et riik peaks laenu võtma. Mina pole laenu kui niisuguse vastu teatud kindlate projektide finantseerimiseks, küll aga on mul mure  – investeeringuraha kulub praegu hoopis kellegi poliitiliste eesmärkide täitmiseks, mitte investeerimiseks. Nii nagu Jaanilgi selle hoiatava häälega kuklas, pekstakse valimiste lähenedes see pinisev terve mõistuse hääl ka valitsejate peast minema. Nii ei tohiks!