Põlevkivi väärtus: 75 miljardit eurot

Arvestades ettevõtete tasutud keskkonnatasusid, tööjõumakse ja Eesti Energia dividende, sai riik 2014-2017 keskmiselt tulu 9,9 eurot tonni põlevkivi kohta. Eesti põlevkivi varud jaotuvad viieks: kaevandamisloaga mäeeraldised ca 550 miljonit tonni, esitatud tõenäoliselt edukad kaevandamisloa taotlused (Sonda, Estonia II) 435 miljonit, väiksemas mahus eelpool arvestamata tarbe- ja reservvaru ning 3,3 miljardit tonni passiivset tarbe- ja reservvaru.

Viimane on olulises osas määratud „passiivseks“ kütteväärtuse (35 MJ/m2) järgi, mida tulevikus tõenäoliselt korrigeeritakse. Arvestame viimast varu kasutamise tõenäosusega 30%. Praegu ei saa arvestada Tapa põlevkivimaardla varu ka prognoosvaruna, sest puuduvad andmed üle 6,9MJ/kg kütteväärtusega varu kohta.

Korrutades kasutatava varu väärtusega tonni kohta saame Eesti põlevkivivarude väärtuseks 74,8 miljardit eurot ning sellest loodava riigitulu 16,6 miljardit eurot. See põhjendab, miks Eesti põlevkivi reguleerivat õigusraamistikku on põhjust hoolsalt kujundada ning riigil panustada teadusesse ja arendusse.

Loomulikult tekib küsimus, kas ikka kogu selle varu kasutamine on mõistlik majanduslikust ja keskkonna seisukohast. Kindlasti mitte, sest looduskaitsealused sood on Eestile väärt enam kui sajad miljonid eurod ning looduskaitsealuselised varud on arvestusest väljas. Tehniliselt arvestame allmaakaevandamisel kadudega 30%. Kuid ka nii on võimalik väljatav varu 1,8 miljardit tonni, mida senise kasutusmääraga jagub 125 aastaks.

Põlevkivist elektri tootmine väheneb kindlasti juba lähiaastail, nii CO2 hinna kui ka elektrijaamade vanuse tõttu, kuid õlitootmine püsib ökonoomne ilmselt seni, kuni vedelkütused on maailma peamine transpordikütus. Kokku kasutab maailm toornaftat sel aastal 98 miljonit barrelit päevas ehk 5,5 miljardit tonni aastas, ning Eesti põlevkiviõli toodang 0,8 miljonit tonni aastas on sellest 0,001% .

Eesti väljakutseks on suurendada põlevkiviõli kvaliteeti ja lisandväärtust, vähendada töötlemise ja kaevandamise keskkonnamõju, suurendada jääksoojuse, tuha ja aheraine kasutust ning väärindada uttegaase. See kõik on keeruline teadus- ja arendustegevus, millesse võiks panustada senisest enam.