Jüri Raidla: demokraatia on eduka Eesti pant

Ometi ei ole taevas Eesti demokraatia kohal pilvitu. Koroonapandeemia on osutunud lakmuspaberiks, mis näitab halastamatult kätte probleemid meie halduskorralduses ja laiemalt vaadatuna ka demokraatiamudeli toimimises. Tsiteerides ja nõustudes akadeemik Jaak Aaviksooga: „Sellest koroonapeeglist vaatab vastu meie demokraatia tervis.“ Selleks, et kellegi või millegi tervist arstida, peab esmalt diagnoosima. Vaadelgem, millised näilised või tegelikud tõved meie demokraatias on COVID-19 pandeemia nähtavale kiskunud.

Otsustamise protseduuri demokraatlikkusega nii nagu ka otsuste sisulise põhiseaduslikkusega Eestis märkimisväärseid probleeme ei ole. Kriitiliseks nähtuseks on kujunenud erasektori asjaliku kaastöö ignoreerimine ja koostöö tõrjumine, millel tõenäoliselt muud põhjust peale ametnikkonna professionaalse ebakindluse ja psühholoogilise kapseldumise ei olegi.

Igal juhul on olnud alusetud nii mõnedki ette võetud katsed külvata õiguslikku ja poliitilist paanikat otsustamise ja otsuste põhiseaduslikkuse suhtes. Alati saab paremini – see klišee oli aktuaalne minevikus, on kohane tänapäeval ja jääb selliseks ilmselt ka tulevikus. Kui mingi otsus peakski viltu minema, on probleemi klaarimiseks Eestis olemas õigusriigile kohaselt korrektselt toimiv kohtusüsteem.

Otsustamise aeglane tempo ei ole demokraatias tavatingimustes ilmtingimata halb, nii mõnigi rumal otsus jääb tänu sellele tegemata. Paraku ei tähenda demokraatia otsustamatust ja vastutamatust, kõige vähem talub seda kriisiaeg. Riigikontroll on otsustamatust korduvalt diagnoosinud.

Riigikontrolör Janar Holm konstateeris ERR-is avaldatud arvamusloos: „Kollektiivse vastutuse kõrval tõi kriis esile ka hüljatud vastutuse ilmingud.“ Kriisi vältel on nii mõnedki ametnikud üles näidanud erakordset oskust luua lisaametikohti, mille põhjendatus Eesti haldussüsteemis on enam kui küsitav ning mille loomise üheks tulemuseks, kui mitte eesmärgiks, on olnud vastutamatuse lihvimine täiuslikkuseni.

Samasse rubriiki kuulub ka osav meediakäsitlus, kus ekraanile tuuakse erinevate ametkondade erinevaid esindajaid, neid aeg-ajalt varieerides ja esinemissagedusi doseerides. Riigikogu on end asetanud või lasknud asetada mugavustsooni, mistõttu kriisiotsuste poliitilis-moraalne legitimeeritus kannatab.