Advokaat: kas toidu hindades on süüdi konkurentsiprobleem?

Peaministri majandusnõunik Ardo Hansson kirjutas hiljuti ERRi portaalis ilmekalt sellest, kuidas toidutoormete maailmaturuhinnad on langenud, ent tarbijani jõuab see langus vaevumärgatavalt. Tema tõstatatud küsimus on õigustatud ja oluline.

Püüdmata asuda majanduseksperdi rolli, vaatan olukorda konkurentsiõigusele spetsialiseerunud vandeadvokaadi mätta otsast. Esimeste õigusmaailma faktidena tuleb esile tuua kaks asjaolu.

Esiteks: mõned kuud tagasi algatas konkurentsiamet järelevalvemenetluse kuue suure jaekaubandusettevõtja – Coopi, Selveri, Prisma, Rimi, Maxima ja OG Elektra – suhtes, et uurida nende kaubandustavasid toidumüüjate suunal. Ameti sõnutsi on konkurentsiameti küsitlus näidanud, et viimase aasta jooksul on enamik toidutarnijaid kokku puutunud ostjate ebaausate kaubandustavadega, vaatamata sellele, et selliste tavade kasutamine on seadusega keelatud.

Aasta lõpus saatis konkurentsiamet turuosalistele ka märgukirja. Teema: põllumajandustoote ja toidu müüjate huvide kaitse ning konkurentsi kahjustava teabevahetuse keelu järgimine hinnaläbirääkimiste korral.

Kui te nüüd lugesite sissejuhatust ja tegite järelduse, et ilmselt lasub siin vastutus kauplustel, siis ärgitan teid siiski edasi lugema.

Enne kui hakkame tarneahelas näpuga näitama, vaatame olukorrale otsa õiguslikult. Mis on keelatud ja mis lubatud?

Õiguslikult mõjutab toidu hindasid kaks eraldiseisvat reeglite portsu – klassikaline konkurentsiõigus ja ebaausate kaubandustavade regulatsioon.