Mark Toomsalu: vabatahtlik töö arendab noori tohutult, teeme selle ka koolihariduse osaks

Kustkohast noored oskusi saavad? Tavaliselt nimetatakse haridussüsteemi ja tööturgu. Aga on olemas ka kolmas „kool“, millest räägitakse harva – vabatahtlik töö.

Minu hinnangul on vabatahtlikkus üks Eesti kõige alahinnatumaid arengukiirendeid. Just seal õpitakse sageli oskusi, mida ei anna ei loengusaal ega praktikakoht.

Olen seda ise korduvalt kogenud. Olen tegutsenud neli aastat tudengiaktivismi maastikul ning panustanud vabatahtlikuna ka väljaspool seda, alates merikilpkonnade päästmisest Mehhikos kuni abistamiseni Äripäeva konverentsidel.

Selle käigus olen kuulnud ka kommentaare nagu „Kaua sa jaksad vabatahtlik olla? Millalgi tuleb ju raha ka teenida” või „Vabatahtlik töö on lihtsalt orjus”. Sellised mõtted võivad ära ehmatada, kuid ma saan tegelikult aru, kust need tulevad – Eestis ei ole vabatahtlikkus veel nii suur ühiskondlik väärtus kui mõnes teises riigis.

Kui vaadata näiteks Taani poole, siis näeme, et seal on vabatahtlikkus juba pikka aega kultuuri loomulik osa. Just seetõttu on inimesed harjunud koos tegutsema ja panustama ka siis, kui selle eest kohe rahalist tasu ei saa. Selles peitubki tugevama ühiskonna alus.