Boonusena tulevikus ettevõtja omandusse jäävale kinnisvarale tekib tal võimalus tuua maksumaksja kinnimakstava 50protsendilise soodustusega oma koduvalda uut, endale vajalikku tööjõudu ning leevendada seeläbi enda tööjõuprobleemi. Samuti saab investor 20 aasta jooksul tootlust igakuiselt laekuvalt üüritulult. Ehitatava pinna väärtust suurendab teatud juhtudel, näiteks Kuressaares, ka fakt, et tegemist on mikrokorteritega, mis peaks odavama üürihinna tõttu kaubaks minema ka majandussurutise tingimustes.
Ebaefektiivsus toob suurema arve
Pealtnäha paistab diil ettevõtjale soodne, kuid teisalt tuleb arvestada, et ta kaalubki läbi kõik riskid ning ülalmainitu kujul esitatakse nende võtmise eest justkui arve maksumaksjale. See on hind, et kindlustada end üürnikest ning üüritulu laekumata jäämisest tulenevate ohtude eest. Arvestades, et üürimajasid rajatakse maapiirkondadesse, on üürnike nappusest tulenev risk ka tavapärasest tõenäolisem ning arvestada tuleb sellega, et eluasemete täitmine nõuab ebaefektiivse turu ehk nõudluse puudumise tingimustes senisest rohkem vaeva.
Samuti on riigi poolt ettevõtjale pakutavasse diili sisse kirjutatud kompensatsioon fakti eest, et küsitava tootluse nimel paneb ettevõtja oma raha 20 aastaks kinni. Selle perioodi jooksul ei ole tal võimalust oma raha suunamiseks, sest loodava ettevõtte nõukogusse tal kuuluda ei lubata. Kuna on teada, et avalik sektor ei pruugi olla alati kõige efektiivsem peremees ning loodav pind võidakse välja üürida turuhinnast odavamalt, vähendab see kõik tema tulusust tõenäoliselt veelgi.
Kui aga investori esitatud arve eest peensusteni läbimõeldud riskid peaksid siiski realiseeruma ning projekt tasuvaks ei osutu, tasub maksumaksja topeltarve – ettevõtja kapitali kaasamisele tehtud riigi poolt vaadatuna ebasoodsatele diilidele lisandub ka projekti pandud 50protsendilise osaluse väärtuse vähenemine.