Pankrot on hüppelaud ellu, kus olla parem inimene. “Julgen seda hüppelauaks nimetada pankrotiga kaasnevate kogemuste tõttu," ütleb Bauschmidtist ilma jäänud Mait Schmidt. “Need kogemused on midagi sellist, millele ma ei olnud kunagi mõelnud, mida keegi polnud mulle rääkinud ja mida ma pole ka kellegi käest osanud küsida. Ja seda on väga raske sõnadesse panna ja kirjeldada.“
Foto: Andras Kralla
Roolis istub ehitusfirma Bauschmidt omanik Mait Schmidt.
Ta on meeleheitel, isegi nördinud. “Ma pääsesin praegu linnast. Saate aru, pääsesin sellest linnast. Saan sõita suvilasse, püüda kala ja teha käed mullaseks. Ja nüüd te peate mind kinni ja teete trahvi.”
Politseinik leebub ja laseb Schmidtil minna. Võib-olla tajub ta, et Tallinnast põgenev Schmidt on viimase piiri peal.
Ehitusfirma Bauschmidt pankrotihaldur Andrias Palmits nõuab kohtu kaudu tagasi rohkem kui 300 000 eurot, mis kanti pankrotistunud firmast teise firma kontole.
Aasta lõpu lähenedes vaatavad paljud ettevõtjad tavapärasest tähelepanelikumalt ettevõtte tulemusi ja pangakonto seisu. Kui aasta on olnud hea ja kontole on kogunenud raha, tekib loomulik küsimus. Kas jätta raha ettevõttesse puhvriks või panna see investeeringuna tööle? Ja kui ettevõte otsustab investeerida, kas teha seda oma raha eest või kasutada pangalaenu, liisingut või muud finantseerimislahendust? Sellest annab ülevaate Luminori ärikliendihaldurite juht Mari-Liis Stalde.
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.