Ghanasse kalurite laulu kuulama

Pisut kõhedam elamus kui rannas lebamine või paari meetri kõrgustes lainetes hulpimine on jalutuskäik läbi mõne suurema linna sadamarajooni (Cape Coastis, Elminas või Winnebas näiteks). Otseselt vaenulikud sealsed elanikud ei ole, aga te tunnete iga ihukarvaga, et olete astunud võõrale territooriumile. Jalutuskäiku ei tee kergemaks valget inimest igal pool saatev laste kisa ?What?s your name? What?s your name?? või mõni muu ingliskeelne tutvuse tegemise fraas, mille nad kusagilt üles on korjanud.

Milleks oma nina siis sellisesse kohta üldse toppida? Sellepärast, et kalasadamad ja sadamaslummid on elav ja kirev vaatepilt, eriti pärastlõunatel, kui paadid värske kalasaagiga sadamasse naasevad.

Euroopalikumaid vaatamisväärsusi leiab Ghana rannikult ka ? need on kindlustused, mis briti, portugali, taani, saksa, rootsi ja prantsuse meresõitjad 300?400 aasta eest on ehitanud. Algul kasutati neid üle mere saatmist ootava kulla ja elevandiluu, hiljem orjade hoidmiseks. Nüüd on mõnedes neist muuseumid (Cape Coasti kindlus, St George kindlus Elminas), taanlaste ehitatud Osu kindluses (kutsutakse ka Christiansborgiks) asub praegu valitsuse residents, paarist kindlusest on saanud lihtsat ja odavat majutust pakkuvad hotellid (Fort Good Hope Senya Berakus, Fort Patience Apamis).

Nii võimsad kui paljud Euroopa kindlused ja lossid Ghana ranniku 15 kindlust ei ole, aga neist ookeanile ja rannikule avanevad vaated on sellest hoolimata suurepärased.

Veel üks asi, mille pärast Ghanas ringi käies silmi lahti tasub hoida, on poodide ja baaride nimed, sest need on naljakad: God?s First Cassette Store, Desperado Haircut, Jesus Loves You Beauty Salon, Who Knows Tomorrow?, First and Last Spot (spot tähendab Ghana inglise keeles baari või kõrtsi) jne. Üks järeldus, mille neist nimedest teha saab, on see, et valged misjonärid on Ghana rannikupiirkondades tublit tööd teinud. Kirikute ja palvemajade hulk viitab viimasele ka ? ei ole vist olemas kristlikku usulahku, mis poleks oma esindajaid Ghanasse mustanahalisi vendi ja õdesid ?õigesse? usku pöörama saatnud.

Ka üks rahvuspark jääb Ghana ranniku lähedale ? Kakum, 30 km kaugusel Cape Coastist. Aga loomi on seal vähe lootust näha (heal juhul näete ahve), sest hommikul vara ja õhtul päikeseloojangu ajal, kui metsloomad kõige aktiivsemad on, pole park avatud. Põhiline asi, miks Kakumis käiakse, on ca 350 m rippsildu, mida mööda kõrgel vihmametsa kohal jalutada saab.

Urbaanseid elamusi leiab Ghana ranniku külastaja pealinnast Accrast ja riigi suuruselt teisest linnast Kumasist. Nii-öelda ?kõvu? vaatamisväärsusi Accras eriti ei ole, aga õhtuseks ja öiseks ajaveetmiseks on seal loomulikult rohkem kohti kui kalurikülades. Nagu ütleb Lonely Planeti Lääne-Aafrika reisijuht, pakutakse teile nii mõneski kohas kokaiini, kullasmugeldamist, seksi, abielu ja mitmeid muid tehinguid, millest on targem keelduda.

Kaks suurt turgu on Accras ka (Makola ja Kaneshie), aga kumbki pole nii suur kui Kejetia turg Kumasis. Väidetavasti on viimane oma 10hektarise pindala ja umbes 10 000 kaubitsejaga suurim Lääne-Aafrikas. Rannikust jääb Kumasi 5?6tunnise bussisõidu kaugusele, kusjuures teed on suhteliselt korralikud ja bussiliiklus tihe.

Ja veel üks asi: Ghana on üks neist riikidest, kus ka vaene valge hõlpsasti miljonäriks võib saada. Selleks tuleb kõigest 150 dollarit cedideks vahetada. Mis cedimiljonäri elu eriti huvitavaks teeb, on asjaolu, et suurim rahatäht on Ghanas 5000cedine (vastab 12?13 Eesti kroonile). See tähendab, et turistil tuleb alailma ringi käia paksu rahapakiga ning vähegi suuremate ostude puhul saab ta ülbe näoga hunniku suure numbriga rahatähti letti laduda.