Meedia fookuses oma naba

Uut kujundust rakendav päevaleht kirjutab sellest liigagi pikalt ja põhjalikult. Ja magnaat peab kesk suve oluliseks jagada oma emotsioone uuest trükipressist kümnetele tuhandetele lehelugejatele.

Meil ei jätku just ülemäära palju erinevate eluvaldkondade arvamusliidreid, kes suudaksid end kiiresti ja sädelevalt väljendada. Nagu ikka, jääb puudu ka rahast, et maksta korralikke honorare ning komandeerida reportereid sündmuspiirkonda.

Tekkinud tühikut aitab täita seegi, kui näiteks parasjagu tähelepanu keskmesse sattunud riigis resideeruva suursaadiku asemel annab intervjuu hoopiski kolleeg välisuudiste toimetusest.

Teine telg on kohalikul meediaturul toimuv kontsernidevaheline armutu konkurents. Kuna turg on väike, kaasneb omavahelise rebimisega paratamatult meediakontsernisisene ristturundus. Kui päevalehed, ajakirjad, raadiojaamade kett ja telekanal on kõik ühe omaniku kontrolli all, hakkavad loomulikult nii tegijad kui ka teod rändama kanalist kanalisse. Ning ?omade? seisukohtade esile toomine muutub kirjutamata reegliks. Pole sugugi tähtsusetu, millisest ajalehest vahendatakse uudiseid raadio hommikuprogrammi kuulajatele esmajärjekorras ning millistele saadetele pööratakse tähelepanu ajalehe meediakriitika rubriigis.

Mõnikord jõutakse enese-upitamises koomilisse absurdi ? kui näiteks kolmapäeval ilmub toimetaja sulest iganädalane kolumn, peab seda alati järgmise päeva lehes ühes autori fotoga tsiteerima.

On ka rida puhtinimlikke enesekesksuse põhjuseid. Meedias, tunnistan ülikoolis ajakirjanikuks õppinuna, töötavad keskmisest suurema tunnustusevajadusega inimesed. Pahatahtlikuma käsitluse järgi on ajakirjanikud lihtsalt edevad.

Meediatöö on edevuse rahuldamiseks lihtne tee. Kui palju peab näitleja pingutama, et ajaleht avaldaks temast täispikkuses foto? Meie juhtivas tabloidis saab aga iga kirjatsura end täies hiilguses eksponeerida, kui on suutnud trükki toimetada paar-kolmkümmend repliigirida.

Meedia omanikud ja toimetajad oskavad ajakirjanike edevust hästi ekspluateerida. On vana tõde, et rahast paremini motiveerib inimest tunnustus. Seega ? ära tõsta mitte reporteri palka, vaid anna talle oma saade, personaalne rubriik või võimalus toimetuse kulul raamat kirjastada.