Õlise tiivaga linnu lend

Vahel on elus nii, et käib mingi plõks ja siis on kõik asjad kuidagi teistmoodi. Oli nagu ilus ja soe, kerge ning ütlemata meeldiv, siis enam ühtäkki ei ole. Pärast seda plõksu.

Asjad hakkaks justkui allamäge veerema, muresid mahub teineteise järele ritta nagu jalapaare sajajalgsele ja päikest justkui polekski, ainult hallid ja tinaraskusest ägisevad pilved.

Noh, ja siis läheb aega natukene mööda ja varsti tundub jälle, et käid mööda sametit ja linnud kõik, kes tagasi tulnud, lennanud tuhandeid kilomeetreid ainult sinu enese pärast.

Tuttav tunne, eks? Mõni võrdleb seda veel madratsiga, kus tumedad triibud ja siis heledad, aga see on kuidagi unehigine paralleel koos äratuskella tüütult kaua kestva lärmiga. Mõtlen nendele plõksudele, mis vahel käivad ja elurõõmu valgusfooris värve vahetavad. Mõtlen ja ei saa kuidagi üle ebamugavustundest seljas. Sest selge on see - mitte alati ei vahetu meeleolude pooltoonid plõksamisi. Meie hulgas on neid, kes oskavad püsida alati heledates värvialades, aga samapalju, ja andku taevas, et mitte rohkem, on neid, kelle masinas on ainult hämarad kaadrid.

Matti Nykänen on ilmselt üks õnnetumaid inimesi, kellest ma oskan mõelda. See on mees, kelle sportlasekarjääri lõpuks oli toimunud nii palju kummalist, et sellest sirge seljaga väljatulemine oleks olnud suurem ime kui kõik võidetud medalid summeerituna. Vähemalt hakkasin arvama nii pärast soomlaste ülimenuka filmi "Matti - põrgu kuulub kangelastele" vaatamist.

Jasper Pääkkönen loob filmilinal tegelaskuju, kelle kõrvale elus sattuda ei tahaks. Ei tahaks väga lihtsal põhjusel - äkki ma ei peaks vastu ja küsiks näiteks autogrammi või jääks niisama passima ehk jõllitama. Aga just sellise olukorra vihkamiseni Pääkköneni kehastatud Nykänen lõpuks jõuabki. Mõtteni, mis oleks, kui ma saaks olla täiesti lihtne mees, keda mitte keegi tänaval ära ei tunneks. Kurb mõte.

Filmilinal saab endisest suusakotkast mees, kes spordipoolt sodiks tambituna jääb alatiseks kõikide lükata ja tõmmata. Teadmata, kui palju linale jõudnud Matti erineb tegelikus elus elavast Mattist oma temperamendi ja käitumismustri poolest, tuleb tunnistada, et film mõjub vägagi dokumentaalselt. Loomulikult, see ei tähenda, et ta oleks automaatselt sarnane päriseluga, see tähendab lihtsalt seda, et nii Pääkkönen Nykäneni rollis kui ka filmi režissöör Aleksi Mäkela ning filmi loomises osalenud näitlejad ja muud meeskonnaliikmed on suutnud luua väga adekvaatsena mõjuva filmi. Ja nii edasi.

Ah jaa, filmi kiituseks või toetuseks veel: soome keel. Soomlaste räägitav keel selles filmis on täielik nauding neile, kes end natukenegi põhjanaabrite keelevannis mugavalt tunnevad. Kinost tagasi koju jõudes lõin uudistelehekülje lahti ja seal olid suured pealkirjad lindudest, kes sel nädalal Lääne-Eesti rannikul õlireostuse kätte on jäänud. Õlise tiivaga linnud ei lenda enam kunagi.