Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Ei olnud ma varem pronkssõdurit lähedalt uudistamas käinud, kuid eile võtsin ette tee Filtri tee kalmistule. Oli teine seal päris kena koha peal. Vaatamas oli teda nii eestlasi kui ka venelasi, inimesed tõid lilli ja süütasid küünlaid - rahvas on Aljoša uue kodu üles leidnud. Kuulda on, et ka välisturistid jooksevad meie uuele vaatamisväärsusele tormi.
Aljoša on popp poiss ja rumalus oleks selline huvi kasutamata jätta. Kui mälestusmärk kalmistul lõplikult korda saab, peaks Eesti korraldama reklaamikampaania, ja seda mitte ainult Venemaal. Kujutan juba ette Moskva tänavatele üles pandud plakateid, millel peal pronkssõdur ja juures kiri "Tulge Eestisse Aljošat vaatama!"
Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.