Minilimusiin - Mini Cooper Clubman

Armas väike sõiduk on mujal Euroopas vägagi populaarne, meil mitte nii väga. Miks? Üheks piiritõmbajaks on kindlasti hind. Praktilise mõtlemisega inimene kindlasti küsib, miks ta peaks omajagu rohkem maksma, kui tavaliste konkurentide eest? Kas ma sel juhul saan ka rohkem? Praktilist väärtust? Ei! Esteetilist ja emotsionaalset? Jah, ja ikka kamaluga! Küll lahkuvad paljud peale esimese küsimuse vastuse kuulmist kiirelt ja lähevad tagasi jaapanlaste ja korealaste tsooni. Nüüd on Mini tootjad võtnud aga kätte ja üritanud praktilist väärtust suurendada.

Kindlasti tuli sellise auto tegemise käsk BMWst, stiilis - "tehke viieukseline Mini." "Selge, teeme ära," vastati rahulikult. Tulemus sai aga arvatavasti märksa teistsugusem, kui BMW tootjad oskasid karta. "On ju viis ust," ütlesid Mini-inimesed BMW-lastele, kes peast kinni hoides vaatasid kolme külje- ja kaht tagaust. Kere on venitatud pikemaks ja kõrvalistuja poolele on lisaks olemasolevale lisatud üks uks, mis avaneb küll alles siis, kui avada esimene uks. See on tehtud selleks, et hõlbustada tagaistmele ronimist. Seda lihtsalt seepärast, et sinna on nüüd põhjust ronida - sinna mahub vabalt istuma täismõõdus inimene, kes on seal suuteline vingumata ka pikemat otsa taluma.

Tagumised uksed avanevad nagu multifilmiautodel - külgedele. Ruum ise pole just jube suur, kuid mahutab piisavalt asju, et nurisema ei peaks. Välimus pole uute lisanditega muutunud ei millekski muuks, kui rohkem erilisemaks.