Kuidas töötab tuumajaam. II osa

Reaktori sisemuses olev uraan on kergelt ülekriitiline. See tähendab, et kui neutronite sidumiseks midagi ette ei võetaks, kuumeneks reaktor üle ning uraan sulaks. Üleliigsete neutronite eemaldamiseks kasutatakse neid neelavast ainest kontrollvardaid, mida saab vastavalt vajadusele sügavamale reaktorisse lasta, et võimsust vähendada. Elektrijaama seisma panemiseks tuleb kontrollvardad täielikult alla lasta. Uraanivarraste ümber on vesi, mis juhib tekkiva soojuse eemale. Tavaliselt on vesi rõhu all, et vältida vee keema minemist. Kuumenenud vett pumbatakse ringi, et sellega aurustada vesi, mis reaktorist läbi ei käi, vaid saadetakse turbiinilabadele.

Peale reaktori rohkem suuri erinevusi tuumajaamal näiteks kivisöega töötava elektrijaamaga ei olegi. Veeaur paneb käima turbiini, mis omakorda ajab ringi elektrit tekitava generaatori. Veeaur jahutatakse maha jahutustornides ning kasutatakse uuesti ära auru tootmiseks.

Reaktor on ümbritsetud betoonümbrisega, mis ei lase radiatsioonil levida. Seda ümbritseb palju suurem terasümbris, mis sisaldab peale reaktori südamiku ka näiteks kraanasid ja roboteid, mille abil jaama personal reaktorit hooldab. Terasümbrise peamiseks ülesandeks on takistada õnnetuse korral radioaktiivsel saastel keskkonda levimast. Terasümbris on aga omakorda ümbritsetud veel ühest betoonsarkofaagist, mis peaks olema niivõrd massiivne, et peab vastu ka näiteks reisilennukiga kokkupõrkele. Tšernobõli jaamas sellist betoonsarkofaagi ei olnud, mistõttu pääses radioaktiivne saaste kergelt atmosfääri.