Saab leidis lõpuks pidamise

Saabide välimusele pole mul pea kunagi etteheiteid olnud. Sisu on aga koht, kus tahaks natuke näppu vibutada. Natuke ollakse kuskil minevikus kinni. Loomulikult on lahe, et auto käivitamine käib veel ikka kahe istme vahelt. Samas ollakse armatuuriga kaheksakümnendate lõpu kandis.

Põhiasi, miks seda autot proovima sai mindud, oli ikkagi see, et autol on lõpuks ometi nelikvedu. Saabid on tuntud oma võimsate turbomootorite pärast ja kahjuks ka selle poolest, et jõud kandub teele esirataste kaudu. Nüüd on aga auto nelikveoline ja juhitavus on päris muljetavaldav.

Auto kuuletub ikka väga hästi. Nagu insenerid ise ütlesid, on nad auto slaalomit sõites üles kasvatanud. Seda oli ka tunda, sest proovirajal slaalomi ees oli märk, et vajutage nüüd gaas põhja.

Esimesed kaks pööret olid väga normaalsed, kuid kolmandal oli hoog nii suur, et sealt läbikihutamine võttis kõrvalistujal südame alt õõnsaks.

Põhjus lihtne, auto pakkus seal superhead pidamist. Küll oli ringrajal kiiret sõitu harrastades aeglastes kurvides probleeme, kus auto otsustas endiselt käituda esiveolisena ja tahtis hirmsasti otse minna.

Ka oli probleeme sellega, et istmed ei pakkunud piisavalt külgtuge, et meeletu pidamisega autos sõitjad istmetelt maha ei libiseks.