Kaks võtmeküsimust: kes saab Tarandi ja venelaste hääled?

Esiteks - kellele lähevad europarlamendi valimistel fenomenaalse häältesaagi kogunud Indrek Tarandi hääled? Teiseks - keda toetavad kohalikel valimistel kodakondsuseta isikud ja teiste riikide kodanikud?

Tarandi edu eurovalimistel ehmatas erakondi muidugi põhjalikult. Ühes südasuvises Eesti Ekspressis pakkus Tarmo Vahter välja idee Tarandi-nimelise valimisliidu loomiseks ka Tallinnas. Vahepeal jõudiski asjaosaline europarlamenti sisseelamise kõrval oma valijatele koduste valimiste puhuks näpunäiteid jagada.

Ta soovitas, et Edgar Savisaar kui Eesti Berlusconi tuleks linnajuhtimisest kõrvaldada ja linnapea ametisse mittepoliitiline juht leida. Isamaa ja Res Publica Liit püüdis Tarandi idee oma lippude all üle võtta, tehes ettepaneku luua Tallinnas "valgete jõudude" ühiskoalitsioon Keskerakonna vastu, et lõpetada siinne "nõukogude võim". Partnerid sellest ettepanekust eriti tuld ei võtnud. Küllap on neil veel meeles Jüri Mõisa aegse seitsme pöialpoisi koalitsiooni vaevad, kus võimuliidu püsimise nimel tuli käed lüüa Jevgeni Kogani endaga.

Ent paratamatult tuleb ka Reformierakonnal ja sotsiaaldemokraatidel üritada Tarandi valijatele meeldida. Sotsid ongi juba Tarandi oma valimisklippi sisse monteerinud, mille vastu asjaosaline juba ka protestida jõudis. Arvestades Tarandi fraktsioonivalikut europarlamendis, võiks ju oletada, et ka rohelised sooviksid tema populaarsusest matti võtta. Kuid vaevalt et kavandatav valimisliit Rahvaliiduga selleks võimalust annab.

Ehkki konkureeritakse sama elektoraadi pärast, siduvaid kokkuleppeid valimiste järgseks võimu jagamiseks teha ei soovita. Pole ju ka koostöö Keskerakonnaga enam ammu kellegi jaoks pühaduse rüvetamine. Vaevalt et näiteks Reformierakonnal oleks midagi selle vastu, et keskerakondlikku linnavalitsemist omalt poolt "värske energiaga" rikastada. Mõne analüütiku hinnangul olevat aga Jüri Pihl ammu Savisaarega võimu jagamiseks käed löönud.

Keskerakonna trumbiks kohalikel valimistel on ikka olnud venekeelsete valijate toetus. Teistel erakondadel erilist lootust venelaste hääli võita pole ja ega keegi seda eriti tõsiselt ei paista üritavatki.

Ometi on venekeelsete valijate osalus poliitikas demokraatliku valitsemise seisukohalt sama oluline kui eestlaste oma. Kahjuks näib suuremat osa eesti poliitikuid kammitsevat hirm, et venelaste huvide eest seismine tähendaks Venemaa kasuks tegutsemist.

Seepärast näivadki Savisaare oponendid lähtuvat põhimõttest, et kui meie venelaste hääli ei saa, ärgu saagu neid ka Keskerakond. Selle nimel võivad nn valged jõud hakata salamisi ergutama venekeelsete nimekirjade teket, lootuses, et need Keskerakonnalt hääli röövivad. Kogemus ju näitab, et selliseid nimekirju tekib mitmeid ning ükski neist ei saa nii tugevaks, et pärast valimisi nendega tõsiselt arvestada tuleks. Siiski tasub meeles pidada tarkusetera "kes külvab tuult, see lõikab tormi", ning jälgida, mis toimub venekeelses meediaruumis.