Ostjale on hind alati kõrge, müüja jaoks pigem madal

Kindlasti ei kasutaks ma praegu pagaritoodete jaehinnaga toimuva iseloomustamiseks sõna hinnasõda. Ja olen ka mõneti kahtlev, kas konkurentsis kindlasti just nn õiglane hind selgub. Elu on näidanud, et müüja jaoks on alati hind madal ja ostja jaoks kõrge.

Eesti turul on sisenõudlus jätkuvalt nõrk ja kuna leivatööstus on peamiselt siseriiklik äri (eksporti vaid 5%), on arusaadavad ka tagasihoidliku nõudluse põhjused - suur ja üha süvenev tööpuudus ning palkade alanemine mõjutavad ju otseselt tarbijate ostujõudu. Nii keskendubki kogu konkurentsivõitlus koduturule ja see viib ka hindade langetamisteni.

Tarbijale on hind esmatähtis. Ja loomulikult avaldavad hinnasurvet ettevõtetele ka kaubandusketid. Siinkohal on eelis neil, kes suudavad toota odavamalt või omavad vanu varusid.

Kuna tooraine ostutehingud sõlmitakse tavaliselt pikaks ajaks, jõuab hindade langus lõpptoodetesse kaupluses pea pooleaastase nihkega. Teravilja hinnalanguse tulemusel on kauplustes hakanud teraviljatoodete hinnad samuti langema. Praeguseks on leiva-saia jaehind Nielseni andmetel langenud võrreldes 2008. aasta tippajaga 25%.

Pidevad soodusmüügid kurnavad ettevõtteid ning kui see toimub pikka aega, siis kõik ei peagi sellele vastu - selline tegevus pole jätkusuutlik.

Tootmisettevõttes töötamise ajast on mul kogemusi viina hinnasõjast. Tean, et kui on valida, kas toota rahata või üldse mitte toota, on ettevõttel kasulikum teha viimast - nõnda ei koorma ilmaasjata masinaid, ei raiska energiat.

Tootes ja müües alla omahinna, riskib firma sellega, et kui tekkib vajadus remontida seadmeid või investeerida tehnoloogia uuendamisse ja tootearendusse, siis raha selleks lihtsalt ei ole.