Palgasuhe on paigast ära

Eelmisel aastal langesid palgad aastatagusega võrreldes 5%. Palgad olid avalikus sektoris 2009. aastal 7,5% erasektori omadest kõrgemad. Statistilised töötasud on viidud täistööajale, lõhe sektorite vahel on veel suurem. Kahtlen, kas sama suhe on ka vanades ELi riikides.

Nii nagu paljud suhted ühiskonnas (sotsiaalne turvalisus, kompensatsioon ravimitele, emapalk, toimetulekutoetused, töötuskindlustus jpt) on ka avaliku- ja erasektori palgasuhe paigast ära. Suhe võiks vastupidine olla - ressursside tootmine on ju kulukam.

Erasektor pidi varasemate aastate ebaefektiivse palgakasvuga kaasa minema - tõstma palku lisaväärtuse kasvust kiiremini. See ei saanud jätkusuutlik olla, palgatasemed pidid langema. Tööjõukulud moodustavad pea poole SKPst. Selle mõju ühiskonna turvalisusele ja ettevõtluse konkurentsivõimele on väga, väga suur.

Töötasude lisaväärtusest kiirem tõstmine ja riigiametnikele soodustuste väljamõtlemine soosis jätkusuutmatut laastavat palgakasvu. Ettevõtluse konkurentsivõime langes.

Lumepalliefektil põhinev palgakasv ergutas tarbimist, innustas laenama ja viis ületarbimiseni. Inimesed ei võinud teada, et valitsejad langetasid valesid otsuseid, hindasid riigi võimekust üle. Riigieelarve 25%-line kulude kasv ei tuginenud kuidagi reaalsusel.

Valitsuse ja esinduskoja tegemisele tuleks anda õiglane hinnang. Kiita pole põhjust. Kuid vaevalt mõni teine koosseis oleks ilmtingimata teisiti tegutsenud. Oleks võinud isegi hullemini minna. Ent selleks, et edasi minna, tuleb muuta ühiskonna väärtushinnanguid.