Sellega siis ongi tagant järele seletatav eriline tuimus ja napisõnalisus minu kunagises armsas investeerimispangas, kui küsisime Olari Taali, Enn Veskimägi, paari ehitusmehe ja Marcel Vichmanniga, kuhu meie raha siis on liikunud, kui arve on tühi ja maad kah ei ole? Tõnis Haavel , muuseas tänane riigiraudtee nõukogu esimees, kas vaikis üleüldse või ütles, et purjetas kogu aja teistel kontinentidel ega oma seetõttu ülevaadet... Sellist juttu ajasid litsenseeritud pankurid, kelle kätte eesti ettevõtluse tipud oma vabad vahendid olid usaldanud.
Ootaks ju, et pankurite poolt koostatud prospekt on tehtud professionaalse hoolsusega ja sisaldab tõde. Kui asi viltu oli läinud, tegi meie juhataja katse investoritele tagasi võita vähemalt "edukustasu", mis oli esimene raha, mis kibekiirelt fondist minema kanti. Kusjuures omad poisid tegid ka vea ja kandsid 60 000 eurot (ligi miljon krooni - toim) üle kahekordselt. Raha tagasi küsides tuli vastus formaalne nagu kusagilt kaugelt Kanada lennukitehasest: "Ei oska öelda, see on keeruline küsimus."
Pankurid, kes koosolemistel on end Balti teraseimate finantshaidena esitlenud, olid ühtäkki väga abitud labase pettuse lahtiharutamisel. Olime Gildile võlakirjade emissiooni käigus maksnud miljoneid, kui aga jutt läks kas või täitmata auditikohustusele, suhtuti jahedalt, umbes "parem oleks see teema unustada" stiilis. Audit oleks kohe näidanud, et suur osa meie rahast Aserisse ei jõudnudki.
Kogu meie Bakuusse määratud raha muudeti meile ütlemata suharahaks. Kas pankurid jagasid seda omavahel või lasti Haavelil toimetada? Tahaks uurijatelt kuulda.
Igatahes kardan et ka Gildi Arbitrage'i fondist tehti lihtsalt omadele jopedele ülekandeid. Näiteks sai Tõnis Haaveli semu Harles Liiv sealt miljonilaenu, mis mõistagi tagasi ei laeku. Kas investoreid keegi teavitas, et selline "investeerimissuund" võetakse?