Kvaliteetne rämpstoit romantikakastmes

Linateos, mille nimi on "Südametemurdja", ei jäta just palju ruumi tõlgendamiseks, mis tüüpi filmiga on tegemist. Üllatuseks saab filmi vaadates aga tunduvalt rohkem naerda, kui võiks oodata.

Hea romantiline komöödia on nagu hea rämpstoit - sa tead, et selle söömine on vale ja sul peaks olema piinlik, aga ta on lihtsalt nii vastupandamatult maitsev ja mingites kindlates situatsioonides lihtsalt vältimatult elupäästev. Ja nagu hea rämpstoit, on ka hea "naistekas" üsna etteaimatav, aga kui veab, suudab ta sind positiivselt üllatada (kui ei vea, on üllatus muidugi negatiivne). Selles mõttes pole prantsuskeelne "Südametemurdja" mingi erand. Juba filmi esimese kümne minutiga on selge, kuhu suunda tegevus tüürib, kelle jaoks on filmil õnnelik lõpp ja kes jääb murtud südamega. Aga viis, kuidas lõpptulemuseni jõutakse, on tunduvalt parem keskmisest Hollywoodi kassatükist.

Peategelane on šarmantne südametemurdja Alex Lippi, kes koos oma õe ja õemehega peab üsna tavatut äri. Nende tööks on lahku ajada paare, kus naine on õnnetu. Selleks on neil oma stampvõtted ja põhimõtted, samuti kasutatakse ekstreemseid lahendusi ega kohkuta tagasi ka raskeimate tööde ees. Trio äri õitseb üsna eduliselt kuni hetkeni, mil selgub, et ettevõte on pankroti äärel ja vastu tuleb võtta eetilisi põhimõtteid eirav töö - 10 päeva jooksul peab trio lahku ajama õnneliku paari. Kuidas aga veenda naist maha jätma meest, kelle suurima puudusena suudetakse välja selgitada eralennuki olemasolu (sest pole teada, kas tal endal on piloodipaberid ja nende puudumine on lennukit omades kahtlemata miinus).