Rõivas viskas põlevasse majja bensiini juurde

Viimased kümme aastat pole valitsuse prioriteediks olnud mitte majanduse arendamine, vaid rahva hirmutamine Venemaaga, Edgar Savisaarega ja sõjaohuga. Nimetaks seda põleva majaga hirmutamise taktikaks. Kui peremehel maja katus põleb, siis ei pea ta mõtlema mitte külmkapi ostmisele ega toaseina värvimisele, vaid kustutama katust. Aeg-ajalt viskas peaminister ise põlevale katusele bensiini juurde.

Peaminister ja lahkuva valitsuse ministrid lausa väitsid, et majanduskasvu võib ohverdada julgeolu eesmärkide nimel, nagu ei toetaks heal järjel olev majandus riigi julgeolekut. Ilmselt ei teadnud need ministrid ei julgeolekust ega majandusest kuigi palju.

Mul on siiralt kahju, et põleva majaga hirmutamise poliitika halvas entusiasmi kogu riigis.

Ma arvan, et analüüsida tuleks EASi senist tegevust ja kasu, mida toetatud projektid on majandusele andnud ja mis on toetatud projektidest lõpuks saanud. Võiks mõelda EASi ja muude rahajagamise institutsioonide liitmist, näiteks üheks Arengupangaks Saksamaa KreditAnstalt für Wiederaufbau eeskujul, et oleks uutele tootvatele ettevõtetele pikk investeerimisraha olemas. Midagi sellist on välja pakkunud ka minister Liisa Oviir.

Sanktsioonidest saime kahju eelkõige meie

Hiljuti jõudsid Genfi analüütikud järeldusele, et Venemaale kehtestatud sanktsioonidest said kõige rohkem kahju Baltimaad ja eriti Eesti. See oli igale mõtlemisvõimega inimesele ammu enne seda analüüsigi selge, aga nüüd on selle arusaama juures ka numbrid. Miks me siis nõudsime sanktsioone, miks meie saadikud riigi raha eest Brüsselis esimesena karjusid sanktsioonide jätkamise poolt, miks me ise ei saanud aru, et meie sanktsioonijutt on alasti kuningas ja paneb majanduse seisma? Me tahtsime karistada Venemaad, kuid karistasime kõige rohkem iseennast.

Eesti ei saa üksi sanktsioone blokeerida, kuid kui näiteks mõne Euroopa riigi eestvedamisel ja Eesti toetusel otsustataks sanktsioonid lõpetada ning Eesti sõlmiks piirilepingu Venemaaga ja tuleks tagasi normaalsete naabersuhete juurde, nagu teeb seda Soome, siis ainuüksi selle muutuse mõjul tuleksid välisinvestorid Eestisse tagasi, ka Eesti investorid investeeriksid uue hooga tootmisesseja järgmistel aastatel Eesti oleks majanduskasv 4-5% ning põllumehed ja muud tootjad kiidaksid uut valitsust taevani. Selline poliitikamuutus ei muudaks Eesti läänesuunalist orientatsiooni, oleks kasulik majandusele ja julgeolekule.

Eesti väärib paremat juhtimist.