Uued robotid on peaaegu elus

Harvardi ülikooli teadlased esitlesid 2016. aastal raikala kujuga biorobotit. See 1,5 sentimeetri laiune seade on tehtud silikoonkummist ja roti südamerakkudest. Viimased on geneetiliselt modifitseeritud reageerima valgusele, tõmbudes valguskiire peale kokku. Kui raid valgustada, hakkab see ujuma. Kuidas raikujuline biorobot liigub, vaata siit.

See on vaid üks näide küborgidest. Elusorganismid liiguvad vabamalt ja tõhusamalt kui ükski robot. Kombineerides elavat kude tehisseadmetega, loovad teadlased senisest märksa suutlikumaid ja paindlikumaid roboteid. Lihased on oma massi kohta palju võimekamad kui näiteks elektrimootorid.

Praegu kasutavad teadlased biorobotites kõige sagedamini südamelihaserakke. Need on nimelt elastsed ja sobivad seega väikesteks kokkutõmbuvateks mootoriteks, mis panevad roboti ujuma või ronima. Teadlaste kaugem tagamõte on õppida valmistama tehislikku südant ja teisi organeid.

Esialgu on bioloogilised robotid üsna lihtsad konstruktsioonid, mis suudavad elus püsida ainult laboris erilistes toitevedelikes. Eeldatavasti muutuvad need ühel päeval kasutatavaiks ka praktilistel eesmärkidel, nt päästeoperatsioonides või lahinguväljal. Mikroskoopilised biorobotid võib saata veresoonte kaudu näiteks ka kasvajaid eemaldama.

Osa teadlasi pingutab selle nimel, et luua täiesti bioloogilised masinad, millel pole üldse tehiselemente. Seda tüüpi robotid oleksid pehmed ja painduvamad kui mehaaniliste osadega robotid.

Täiesti bioloogilistel robotitel oleks ka see eelis, et neid võib saata parvede kaupa näiteks merre reostust likvideerima või otsimismissioonile. Täitnud oma ülesande, need lihtsalt "surevad", vajuvad merepõhja ja lagunevad. Kuna bioroboteis poleks mingeid metalle, plaste ega ohtlikke kemikaale, muutuksid need masinad loodusliku toiduahela osaks.

Pikemalt loe biorobotitest juuni Imelisest Teadusest.