Riskantne krüptovara kui tulevik

Krüptovaldkond on Pildi sõnul võrreldes näiteks väärtpaberite ja teiste investeerimisvaldkondadega vähem reguleeritud ning see tähendab ka suuremaid riske. „Riigid muretsevad, et petturluse oht on suur ja eks see ole ka natuke tõestust saanud,“ nentis ta. „Tihti selgub, et seoses ICOga on tehtud suur kampaania, kuid inimene jääb lõpuks tühjade kätega.“

Turk tõi aga välja hoopis teistsuguse, krüptovara hoidmisega seotud riski. „Täna on vaja virtuaalse raha jaoks rahakotti, mille juurde pääsemiseks on vaja koodi,“ rääkis ta. „Eks see sõltub, kes kus seda hoiab, kuid USAs on süüdimõistev otsus, kus isik röövis oma hea sõbra ja nõudis temalt koodi mijonites dollarites väärt krüptovaradele ligi pääsemiseks,“ tõi Turk reaalsest kaasusest näite. Selliste olukordade vältimiseks soovitab ekspert koodi mitte pähe õppida, vaid hoida seda kas seifis või advokaatide ja teiste usaldusisikute käes. Koodi ise teadmata pole seda võimalik ka välja pressida.

Pild lisas, et lisaks väljapressimisohule seondub krüptorahakoti koodiga ka oht see lihtsalt ära unustada või kaotada. Sedas taastada pole aga võimalik. „Kõige õnnetum juhus o see, kui isik iunustab või kaotab ära pma rahakoti võtme või sureb lihtsalt ära – seda ei saa enam kuidagi kätte,“ nentis Pild. „Kui pangas unustad pin koodi ära, tuleb keegi appi, aga ico rahakotiga pead olema väga hoolas,“ rõhutas ta.

Samas tõdevad nii Turk kui Pild, et krüptorahaga seotud hirmud on tihti üle paisutatud. „Kuus või seitse aastat tagasi räägiti veebist kui kohast, kus toimub ainult kuritegevus, praeguseks on selge, et nii see pole, kuid sarnane arvamus on hetkel krüpto puhul,“ tõi urk näite. „Tumedad juhtumid saavad nii palju tähelepanu, et arvamegi krüptovaradest halvasti.“ Ka Pild tõi välja, et on kohanud suhtumist, just kui oleksid krüptovarade omajad kurjategijad.

Kuigi ICOdega kaasneb mitmeid riske, on enamus neist siiski turvalised. „Eelmine aasta viidi 100 000 ICOt läbi,“ viitas Turk sellele, et kui kõik ebaõnnestuks, siis nendes ei osaletaks. Selleks, et turvatunnet juurde saada tuleb Tomsoni sõnul kõigepealt vaadata, mis on pandud kirja ICOdega kaasnevale prospektilaadsele „valgele paberile.“

Turk toob välja, et krüptovarad jagunevad müntideks ja tokeniteks. See, kuidas viimaseid kategoriseeritakse, määrab selle, kas nad alluvad finantsjärelvalvele või mitte. „Mõned tokenid on platvormil kauplemise jaoks ja see ei puuduta finantsjärelvalvet, nende suhtes kehtib kõige tavalisem võlaõigusleping,“ rääkis ta. „Mõned tokenid on olemuselt nagu väärtpaberid, mis võimaldavad kasvust osa saada,“ märkis Turk. Kui token on iseloomult nagu väärtpaber, ei pääse see mööda väärtpaberituru seadusest ja allub ka finantsinspektsiooni järelvalvele.

Tokenitega tehtud tehingute puhul tuleks kindlasti sõlmitud kokkulepe kirja panna. Muidu võib näiteks viiviste nõudmine nende üleandmise viibimise eest hiljem keeruliseks osutuda. „Seadusandlus räägib viivisest siis, kui ei ole täidetud rahalist kohustust, kui on kokku lepitud, et täitmine toimud kartulites või siis ka tokenites, mis siis saab," jättis ta küsimuse õhku. Seetõttu tulebki lepinguga fikseerida võimalikud sanktsioonid juhtudeks, kui üks või teine pool kokkulepet ei täida. „Tagatised teise poole rikkumiste puhuks on hea kirja panna.“