Argipäev elulõpupalatis. Ükski soov pole enne surma imelik
“Ta mäletas, kuidas ma tal varbavahesid pesin. Ta oli nii tänulik ja ta mäletas mind ning seda, et ma tema eest hoolitsesin,” sõnab verinoor, 22aastane õde Veronika, kelle igapäevatöö on aidata inimestel füüsilise elu lõpp võimalikult väärikaks ja väärtuslikuks teha.
See on palliatiivravi osakonna palveruum. Kadunuke ootab siin kas kirikuõpetajat või lähedasi, kes saavad oma lahkunud pereliikmega korraks õdusalt küünlavalgel koos viibida.
Foto: Liis Treimann
Tartu Ülikooli Kliinikumi palliatiivraviosakond sai äsja kolmeaastaseks. Siin lõhnab meeldivalt ja on koduselt häälekas: käib meeleolumuusika, on palju taimi, rohkelt kunsti. Maja on üle saja aasta vanune, kõrgete lagedega ja algupäraste kahhelplaatidest põrandaga. See on tartlastele tuttav Puusepa tänav 6. Majas on elu tuntavalt tähtis ja pühitsetud, kuigi paljud asuvad just siit toonela teele.
„Ma olen lubanud, et ma ei jää kunagi pensionile – ma suren töötades või veel parem, et ma ei suregi,“ pareeris LHV asutaja Rain Lõhmus küsimust millise summaga tema pensionieas hakkama saaks.
Poolteist aastat tagasi insuldi saanud ja pärast seda hääle kaotanud ettevõtja Oleg Gross (73) ütleb, et tunneb end praegu 50aastasena, kuid ootamatult tabanud terviserike pani elule teisiti vaatama.
Kas siseraadio on lihtsalt taustamuusika või võib sellest saada kaupmehe tõhus müügitööriist? Saates „Kaupmehe eduvalem“ räägivad Digipostri tegevjuht Priit Pedanik ja Bauhofi turundusjuht Kristina Käit-Kattel, kuidas jõuda reklaamisõnumiga kliendini just sel hetkel, kui ta on poes ja valmis ostuotsust tegema.
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.