Lustipidu 200 000 eest

Seekordne ettevõtmine kulutab poole aasta jooksul 200 000 eurot. Tõsi, lisaks äsja avaldatud eestlase tunnustele peaks aasta lõpuks valmima digitaalne keskkond, kus asuvad Eesti tutvustamiseks vajalikud tööriistad: sõnumid, faktid, esitlused, videod, fotopank.

Toimetusele ei meenu, et maksumaksja oleks sellist asja EASilt tellinud. Seda pole tellinud ka EASi klientideks olevad ettevõtjad. Maksumaksja raha kasutav EAS lihtsalt otsustas lasta selle nn disainimeeskonnal maksumaksja raha eest luua, küsimata, kas kellelgi seda vaja on. Disainimeeskond loodi pärast Eesti märgi otsimise projekti läbikukkumist. Sellesse kuulub viis inimest ja lisaks veel kolm „vedajat“ EASi poolelt. Vajaduse tekkides kaasatakse jooksvalt talente teistest valdkondadest, nagu seisab disainimeeskonna blogis.

Võib ju loota, et loodav tööriistakast, nagu meeskond ja EAS ise oma toodangut nimetavad, saab ootamatult nii hea, et kõik ettevõtjad tahavad seda kasutama hakata, ja lõpuks võidab töö tulemus ka seniste kriitikute südamed. Nagu loodab disainimeeskonna disainijuht: et see projekt tõestab vajaduspõhiselt kokku pandud disainimeeskonna eeliseid klassikaliste konkursside ja hangete ees. Äripäev siiski kahtleb selles. Vajaduse mõtlesite ikka ise välja. Peale EASi ei ole sellist vajadust kuskil tunda või märgata olnud.

Me ei pea rääkima ühte lugu

Küsitav on kogu ettevõtmise eeldus ka laiemas plaanis ja põhimõtteliselt, isegi kui raha küsimused kõrvale jätta. Tänaseks president Toomas Hendrik Ilvese kodutalule antud toetusega seotud skandaalide pärast lahti lastud EASi juht Hanno Tomberg on Äripäevale väitnud, et me peaksime välismaal eestlastena kõik rääkima ühte ja sedasama lugu Eesti kohta. See on absurd. Me ei pea rääkima ühte lugu. EAS ei pea otsustama, mis lugu keegi räägib.

Pealegi, on üks tore mees nimega Peter Kentie. Tema pakkus Eestile ja EASile Eesti turunduskontseptsiooni, mis võitis laia avalikkuse poolehoiu kohemaid, sest see oli särav, loov ja fantaasiarikas. Veelgi enam, Kentie oli nõus selle meile tasuta andma. EASile see ei kõlvanud. Lõpuks võeti Kentie mõtted armulikult vastu ja saadi nende tarvitamise luba, aga kuhu riiulile need sokutati, pole teada. Kentie tervikliku kontseptsiooniga võrreldes mõjub 200 000 kulutamine eestlaseks olemise tunnuste väljatöötamise peale pigem piinlikuna.