Maksupuder ja -kapsad

Ma uskusin siiamaani, et poliitikud teevad muidu maksudel tegelikult vahet küll ja sogavad vett ainult poliitretoorikas häälte kättesaamise eesmärgiga. Ent selgub, et kui üht juttu piisavalt pikalt korrata, võib endalegi tunduma hakata, et nii see lugu just ongi, nagu mina ja mu parteikaaslased on kogu aeg (või enne valimisi) rääkinud – ja et üks on teine, olgu ta muidu ja päriselt, mis iganes.

Paltsuga, tundub, on see just juhtunud. Sellest ajast, kui tänane kontrollikodalane, Juhan Parts käis IRLi poliitikuna poes mune ostmas ja kassapidajal palka tõstis, on vist valija ajusid pestes toimunud teatav nihe ka IRLi poliitikute endi peades. Ja ma ei räägi siin üldsegi Sven Sesterist, kellest IRLi rahandusministrina on saanud üks paras pajats nimelt põhjusel, et ta peab ära põhjendama mis tahes iganes poliitilise maksuotsuse – ja muidugi ei suuda seda, sest täna puhub tuul ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga homme juba ninast sisse ja suust välja. Ime siis, et suu suitsema kipub.

Aga selleks, et arutlus nii meedias kui ka sotsiaalmeedias mingisugusegi loogika alusel võiks käia, oleks hea mõistete puhul mingisugustki järjepidevust hoida. Tööjõumaksude all peetakse silmas ikkagi sotsiaalmaksu, mis koosneb kahest osast: pensionikindlustuse osa ja ravikindlustuse osa. Mõlemat tasub töötaja eest tööandja ehk siis sotsiaalmaksu näol on tegemist summaga, mida töötaja ise ei maksa ja mida ta oma pangakontol kunagi ei näe. See on ilmselt ka põhjus, miks töötajad seda otseselt palga osaks ei peagi: räägitakse brutopalgast (seal on tulumaks sees) ja netopalgast (kättesaadav osa, tulumaks maha läinud). Ent tööandja käsitleb töötaja palka otse loomulikult koos sotsiaalmaksuga – sest see on summa, mida töötaja palkamine ettevõttetele tegelikult maksma läheb – ehk siis 33 protsenti rohkem kui töötaja brutopalk.