Clyde Kull: gaas ei ole enam pelgalt kütus, vaid geopoliitiline instrument

Eesti energiapoliitika arutelus käib jätkuvalt “parima energialahenduse” otsimine. Energiakandjate ja elektrihinna tõus ja volatiilsus on toonud lauale mitmeid alternatiive, alates tuumaenergiast ja taastuvatest allikatest kuni juhitavate gaasijaamade ja põlevkivi võimaliku taaskasutamiseni. Energiasõltuvuse riskide maandamise loogika ütleb, et lahendus peitub nende allikate tasakaalus.

Põlevkivi käsitlev arutelu koondub sageli Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) ümber, mille kõrget süsiniku hinda peetakse selle konkurentsivõimetuse peamiseks põhjuseks.

Aga mis siis, kui see eeldus ei ole päris õige?

Kui vaadata Euroopa elektrihindu kujundavaid mehhanisme, siis süsiniku hinnal on energiakuludele üsna piiratud mõju. Põhiküsimus on selles, milline kütus määrab turul elektri lõpphinna. Praegu teeb seda üha sagedamini kallinev gaas.

Keskenduda tuleks seega oma energiasõltuvuse vähendamisele, mitte otsida lühiajalist leevendust ETSi kohandamisest.

Alustamegi kõige levinumast väitest. ETS – süsteem, kus iga CO₂ tonni eest tuleb osta kvoot – pidavat olema elektrihinna peamine süüdlane. See on poliitiliselt mugav argument, sest annab lihtsa seletuse: Brüssel teeb elektri kalliks.

Tegelikult moodustab ETSi kulu Euroopa elektriarvest umbes 11%. See ei ole olematu, kuid ka mitte domineeriv komponent.