Seljakotirändurid otsivad kohti, kus asjad ei toimi. "Ma oleks võinud kuskil Dubais ka raha laiaks lüüa, aga sain teisiti"

Kultuuriajakirjanik Marie Sinivee ning rännusell ja ettevõtja Ivo Tšetõrkin rääkisid Äripäeva raadios, miks nad eelistavad sihtkohti, mis raputavad.

Äsja kaks kätt taskus ja seljakott seljas Lähis-Ida riikides rännanud Marie Sinivee soovib ärevaid piirkondi külastada seetõttu, et mitte Eestis olles sõjauudistega ära harjuda. "Kui ma kuulen iga päev, et ühes piirkonnas suri nii mitu ja nii mitu inimest, siis inimene harjub ja see on kohutav," rääkis Sinivee. "Ma tahan näha neid inimesi, kellest me uudiseid kirjutame ja ma tahan nendega suhelda," lisas ta.

Juba 20 aastat tagasi oma esimese seljakotirännaku ette võtnud ning Lõuna-Ameerikasse põrutanud Tšetõrkin soovib, et reisid raputaksid. "Lõuna-Ameerika raputab ja seda raputust tahan ma ka ettevõtjana inimestele pakkuda," lausus Tšetõrkin.

Lisaks rääksid saatekülalised, mis on ainult seljakotiga rändamise sügavam tähendus, kuidas sellisteks seiklusteks raha koguda ning milliste ohtudega peab arvestama. "Kunagi öeldi meile, et kui taksojuht peab kusagilt läbi minema, on selge rööv. Täpselt seda meie taksojuht tegigi," selgitas Tšetõrkin.

Intervjueeris Joonas-Hendrik Mägi.

Foto: erakogu.