- OMX Baltic−0,07%316,77
- OMX Riga−0,09%967,62
- OMX Tallinn0,11%2 201,38
- OMX Vilnius−0,45%1 488,43
- S&P 500−0,58%7 591,7
- DOW 30−0,6%52 064,1
- Nasdaq −0,65%26 081,73
- FTSE 100−0,57%10 608,92
- Nikkei 225−2,5%63 636,84
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,86
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%97,45
- OMX Baltic−0,07%316,77
- OMX Riga−0,09%967,62
- OMX Tallinn0,11%2 201,38
- OMX Vilnius−0,45%1 488,43
- S&P 500−0,58%7 591,7
- DOW 30−0,6%52 064,1
- Nasdaq −0,65%26 081,73
- FTSE 100−0,57%10 608,92
- Nikkei 225−2,5%63 636,84
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,86
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%97,45
- ST
Ilus kontor ei pruugi olla sugugi hea töökeskkond, kuid milline siis on?
“Üks vaimse tervise hoidmisse investeeritud euro, kui tööandja oma töötajate tervise eest seisab, toob produktiivsuse tõusuna tagasi viis-kuus eurot. Nii et igal juhul kasumis,” ütleb Tallinna Ülikooli ruumipsühholoogia ekspert Kadi Liik. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel läheb vaimse tervise probleemide tõttu maailmas kaotsi 12 miljardit tööpäeva, mille majanduslikuks kahjuks hinnatakse ligikaudu triljon dollarit. Kümnendi lõpuks võib kahju ulatuda juba kuue triljoni dollarini.
Liigi sõnul pole sellise kasvu taga üks kindel põhjus, vaid neid on mitmeid. Kasvanud on kaugtöö osakaal, töönõuded tihenenud, globaalne konkurents tugevnenud ning üldine tempo tõusnud. Ettevõtete surve saada paremaks kandub paratamatult töötajatele. Kui sellele lisandub füüsiline töökeskkond, mis inimese tööd toetamise asemel talle täiendavat vaimset või füüsilist koormust tekitab, hakkavad mõjud ka kuhjuma.
Avatud kontor väsitab
Kontorite ajalugu on suuresti olnud efektiivsuse otsimise ajalugu. Kabinetisüsteemile järgnesid ruutmeetrite paremaks kasutamiseks kontorikuubikud ning sellele hiljem avatud kontorid, mis pidid lisaks ruumi kokkuhoiule parandama inimestevahelist suhtlust ja koostööd.
Praktika on aga näidanud, et avatud kontor ei pruugi neid lubadusi täita.
Liigi sõnul näitas ka Tallinna Ülikooli hiljutine uuring, et kõige vähem soovisid kontoris viibida just need inimesed, kelle töökoht asus avatud kontoris. Põhjused olid üsna maised: palju siginat-saginat ja müra, vähe päevavalgust ja privaatsust ning pidev tunne olla justkui teiste pilgu all.
Probleem pole avatud ruum ise, vaid töötaja võimalus vastavalt tööülesannetele enda asukohta soovi korral vahetada. Kui näiteks avatud ala kõrval on vaiksed tööruumid, kohad privaatseks vestluseks ja koostööalad, on võimalik valida just selline keskkond, millist parasjagu vaja.
Kui sellist valikut aga pole, hakkab stress kuhjuma. Tööpäeva lõpuks on inimene rohkem väsinud, rahulolematus kasvab ning motivatsioon langeb.
Just seetõttu on üheks võimalikuks lahenduseks tegevuspõhine kontor, kus inimene ei pea kogu päeva tegema kõiki ülesandeid ühe laua taga. Keskendumist nõudev töö, koosolek, telefonikõne ja kolleegidega ideede põrgatamine vajavad erinevaid tingimusi.
See töötab aga üksnes siis, kui ruumid vastavad päriselt inimeste tegevustele, mitte sellele, milline ruum disainiajakirja fotol kõige ägedam välja näeb.
Klaassein võib tekitada akvaariumis olemise tunde
Liik toob ühe näitena kontorites palavalt armastatud klaasseinad. Need annavad valgust ja avarust ning võivad arhitekti joonisel või fotol mõjuda suurepäraselt. Töötaja võib aga klaasi taga tunda ennast nagu akvaariumikala, keda pidevalt jälgitakse.
Praktikas juhtub see, et klaasile kleebitakse midagi ette, selle kõrvale tõstetakse riiul või leitakse mõni muu võimalus privaatsuse taastamiseks. Algne disain ei tööta enam ning lõpuks pole ruum ka visuaalselt selline, nagu kavandaja ette kujutas.
Sama probleem võib tekkida täiesti tavalisest ruumiplaneerimisest. Kui otsustatakse üksnes ruutmeetrite ja töötajate arvu järgi, et ühte ruumi mahub kuus inimest, ei ütle see veel midagi selle kohta, kas need kuus saavad seal ka päriselt töötada.
Hetkel kuum
Liik toob näite ülikoolist: üks inimene mõtleb teadusprojekti üle, teisel on artikkel pooleli, kolmandale tuleb juhendatav ning neljas räägib telefoniga. Füüsiliselt mahuvad kõik küll ruumi kenasti ära, kuid töö iseloomult ei sobi nad sinna aga tingimata kokku.
Loovagentuuri disainerite või copywriter’ite meeskonnale võib ühine ruum samal ajal suurepäraselt sobida, sest nende töö eeldabki ideede põrgatamist ja pidevat suhtlust.
Seetõttu ei peaks uue kontori planeerimine algama küsimusest, mitu töölauda ruumi mahub vaid sellest, mida seal ruumis tegema asutakse.
Kolleegi telefonikõne paneb ka teiste ruumisviibijate töö pausile
Üks tänapäevase kontoritöö suuremaid nähtamatuid kulusid on katkestused.
Kolleegi telefon heliseb. Enda telefon annab märku. Keegi hüüab midagi üle ruumi. Keegi jagab tööedu või kurjustab valjuhäälselt luhtunud plaani üle. Mõni sekund hiljem jätkub töö, kuid seda pigem näiliselt. Tähelepanu ei pruugi sama kiiresti tagasi tulla ning väidetavalt peavad koguni 40% inimestest pingutama, et katkenud tööjärg taas üles leida. Sellele kõigele kulub aega, katkestused tekitavad stressi ja ärevust.
Mikrokatkestuste hulk on aastatuhande vahetusega võrreldes ligikaudu kahekordistunud. Üks põhjus on selles, et meie ümber on rohkem tehnoloogiat, mis piiksub, vilgub ja tähelepanu nõuab. Samal ajal on tõusnud aga töötempo.
Ruumikujundus ei saa kõiki katkestusi kõrvaldada, sest osa probleemist peitub organisatsiooni käitumiskultuuris. Küll saab luua vaikseid alasid, kus reegel on kõigile selge: sinna minnakse keskendumist nõudvat tööd tegema ning seal inimest ei segata.
Ka kodukontor pole automaatselt segajateta paik. Kontorikaaslaste asemel tulevad lihtsalt teised katkestused – kohvimasin annab endast märku, pesumasin lõpetab programmi, lapsed saabuvad koolsit jne.
Kodukontoril on teine hind
Veel mõni aasta tagasi räägiti kodus töötamisest eelkõige produktiivsuse võtmes. Töölesõidule ei kulu aega ning inimene saab oma päeva vabamalt korraldada. Liik näeb pikalt ainult kodus töötamises aga teist probleemi – üksildust ja organisatsioonist eemaldumist.
Kui inimene kolleegidega füüsiliselt kokku ei puutu, jääb ära suur osa mitteformaalsest infovahetusest ning tasapisi võib nõrgeneda ka kuuluvustunne.
“Inimene justkui kaugeneks organisatsioonist,“ kirjeldab Liik. See ei juhtu kõigi ja kindlasti mitte üleöö, kuid pikaajalise protsessina on risk olemas.
Videokoosolek ei asenda täielikult samas ruumis olemist. Ekraanilt on teist inimest keerulisem lugeda ning kaduma läheb osa žestidest, miimikast ja muudest väikestest signaalidest, mille kaudu inimesed üksteist mõistavad.
See on ka põhjus, miks ei peaks valima kontori või kodu vahel, vaid pigem tuleks leida töökorraldus, kus inimesed saavad vajadusel keskenduda omaette, kuid kohtuvad piisavalt sageli ka füüsiliselt, et tunda meeskonda ning organisatsiooni.
Oma koht on väga tähtis
Liig ütleb, et inimesele on oluline tunnetada mingit ruumi osa enda omana.
See võib olla töölaud, enda järgi reguleeritud tool, isiklik kruus, foto või taim. Eseme väärtus polegi kõige olulisem, kuid tähtis on tunne, et inimesel on keskkonna üle teatav kontroll ja ta kuulub sellesse kohta.
Liik võrdleb liiga steriilset töökeskkonda hotelliga. Kõik võib olla ilus ja korras, kuid miski ei ütle, et see on sinu koht. See on aga ka koht, kus tekib vastuolu ühe tänase kontoritrendiga – hot desking’uga. Selle loogika on majanduslikult arusaadav, sest kui sada töötajat ei viibi kunagi üheaegselt kontoris, pole mõtet omada ka sadat töölauda. Liigi sõnul nähakse täna, et töökohti võiks olla näiteks umbes 70 protsendile töötajatest.
“Probleem tekib siis, kui inimene tuleb kontorisse ja tal polegi kohta,” sõnab Liik.
Ta võtab kapist oma asjad, otsib vaba lauda, kuid kõik sobivad kohad on hõivatud. Võib-olla istub keegi tema lemmikkohal või peab ta minema alale, kus ta tegelikult töötada ei saa.
Ruutmeetreid on küll kenasti kokku hoitud, kuid töötajale saadetud sõnum võib olla hoopis teine: sind ei ole justkui oodatud.
Liik võrdleb seda koju jõudmisega, kus söögilaua ääres pole sinu jaoks enam tooli. Organisatsioon võib rääkida kuuluvusest nii palju kui tahab, kuid füüsiline keskkond ütleb inimesele väga otseselt, kas tal on seal koht olemas.
Päriselu jäljed steriilses ruumis
Töökeskkonna personaliseerimine võib disaineri ideaalse pildi pisut sassi lüüa. Töötajad toovad lauale oma kruusi, foto või taime, tekivad meeskonna ühised asjad ning steriilsesse ruumi ilmuvad päriselu jäljed.
Ruumipsühholoogia vaates pole see tingimata halb.
Inimene märgistab niimoodi oma isiklikku ja professionaalset identiteeti: kes ma olen, mida ma siin teen ja kes meie siin oleme. Sellest võib kujuneda paigakiindumus – tunne, et see on minu või meie koht.
See ei tähenda mõistagi seda, et tööruum võiks olla ebamugav või hooldamata. Organisatsioon peab tagama puhtuse, sobiva mööbli, valguse ja muud tööks vajalikud tingimused. Kuid uus ja laitmatult disainitud keskkond ei pruugi inimesele olla parem kui pisut ebatäiuslik ruum, mille ta tunneb ära enda omana. “Oma on alati ilus,” usub Liik.
Heast toolist üksi ei piisa
Hea töökoht algab ka väga lihtsatest füüsilistest tingimustest. Tool peab olema reguleeritav, sest ebamugav asend viib tähelepanu töölt selja- või kaelavalule. Inimene vajab päevavalgust, sest pidev kunstvalgus väsitab. Müra sunnib tähelepanu hoidmiseks rohkem pingutama ning liiga palav või külm ruum hakkab samuti töö tegemist segama.
Kuid heas kontoris ei piisa üksnes heast toolist ja lauast.
Liigi viidatud ülevaates, kuhu koondati 54 uuringut, leiti 33 olulist töökeskkonna tunnust, mis ulatuvad inimese enda lauast ja toolist kogu kontori, kolleegide paiknemise, kommunikatsiooni, toidualade ning lõpuks isegi hoone ja selle ümbruseni.
Oluline on näiteks see, kui lähedal kolleegid teineteisele paiknevad, kuidas nad üksteise suhtes istuvad, kui palju on visuaalset ja auditoorset privaatsust ning kui lihtsalt pääseb teiste inimesteni. Konfidentsiaalse klienditöö puhul võib ka suur kahe inimese kabinet olla halb töökeskkond, kui kõrvalolija kuuleb pealt vestlusi, mida ta tegelikult kuulma ei peaks.
Ükski inimene ei suuda kaheksa tundi täisvõimsusel töötada
Hea töökeskkond peab Liigi sõnul arvestama ka tõsiasjaga, et inimene ei suuda kaheksa tundi järjest maksimumvõimsusel töötada.
Paus pole seetõttu produktiivsuse vastand. Võimalus korraks püsti tõusta, trepist käia, kolleegiga rääkida või lihtsalt tähelepanu ümber lülitada võib anda töövõimet tagasi.
Sama tähtsad võivad olla kohvinurgad ja muud mitteformaalsed kogunemiskohad. Just juhuslikest vestlustest sünnib osa organisatsiooni infovahetusest ja vahel ka parimad ideed.
Alusta inimestest, mitte mööblist
Kui ettevõte hakkab uut kontorit kavandama, soovitab Liik hoiduda universaalsest retseptiraamatust. Organisatsioonid, tööülesanded ja kultuurid on erinevad ning seetõttu ei saa öelda, et turundustiimile sobib üks ja arendustiimile teine lahendus.
Küll on olemas üsna selge esimene samm. Näiteks enne ruumide, vaheseinte ja mööbli planeerimist tuleb kaardistada, mida inimesed tegelikult tööpäeva jooksul teevad. Kui palju on individuaalset keskendumist? Kui palju koostööd? Kas peetakse konfidentsiaalseid vestlusi? Kui palju on koosolekuid? Milliseid vaikseid alasid on vaja? Kus peaks saama omavahel vabalt arutada? Alles pärast seda tasub hakata ruumi disainima.
Samuti tuleks jätta keskkonda võimalus muutumiseks ja spontaansuseks. Inimesed vahetuvad, tööülesanded muutuvad ning organisatsioon areneb. Liiga jäigalt valmis ehitatud kontor võib kiiresti hakata töötama oma kasutajate vastu.
Kuula ka raadiosaadet, kus Tallinna Ülikooli ruumipsühholoogia ekspert Kadi Liik saatejuht Lauri Linnamäega antud teemal rääkis:
Seotud lood
BDO Eesti juhi Sulev Luiga sõnul ei ole jätkusuutlikkus mööduv trend, vaid muutub konkurentsis püsimisel üha olulisemaks. Seetõttu arvestab BDO Eesti oma otsustes järjest enam ESG-teemadega, mille elluviimisel on oluline roll ka tehnoloogiapartner Telial. Telia lahendused aitavad BDO-l tagada turvalise kaugtöö, hallata seadmete elutsüklit ja suunata tööjaamu Green IT abil teisele ringile.
Enimloetud
1
2
Viimased uudised
Liitu kirjaga
Telli uudiskiri
Hetkel kuum
Kontaktid
Liitu uudiskirjaga 1
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised. 1
Rikaste TOP 500
1
1 699 200 000
2
1 248 400 000
3
1 138 400 000
4
637 100 000
5
590 600 000
Liitu uudiskirjaga 2
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised. 2
Podcastid
Kaubanduse Aastakongress 2024
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.
Kodubörsid ja suur S&P500
Toetajad
Kontaktid
Tagasi Äripäeva esilehele